Maatükk võib olla avalike teede ääres ehk piirduda avaliku teega – sel juhul võib suhteliselt lihtne olla sellele maatükile juurdepääsu korraldamine. Kui aga otsene juurdepääs avalikule teele puudub? Sellised ilma juurdepääsuta maaüksused võivad tekkida reeglina sellest, et maade erastamisel, tagastamisel ja teistel maakorraldustoimingutel (näiteks, maaüksuste jagamisel) ei ole järgitud maakorraldusseaduse nõudeid. Jah, esineb ka juhtumeid, kus maaomanik on maaüksuse tükeldanud ning mõned üksused ära müünud ja koos müügiga oma juurdepääsu teest vabanenud. Seejuures tihti lihtsalt suulise või heal juhul ka kirjaliku kokkuleppega (et saab ka edaspidi olemasolevat teed kasutada) – kuid need kokkulepped seisavad ausõna peal seni, kuni üks osapool oma maa maha müüb. Et müügiga koos liiguks ka läbipääsuõigus, ongi vajalik servituut.
Takistuseks mahasõidu ehk ristmiku rajamisel või ka seadustamisel võivad olla ka Kliimaministeeriumi määruses 71 (TPN, 2023) sätestatud vähimad ristmikevahelised kaugused, kui tegemist on tähtsama või suurema liiklusega teega – need on siis aluseks, mille järgi TrAm lubab või ei luba mahasõidu rajamist.
Esmalt servituudist – see on “ruumi kasutamise õigus” ja ei midagi muud. Õigus läbipääsuks etteantud koridori kaudu. Kuid ei sisalda mitte midagi selle kohta, kas selles koridoris ka tee on, milline see tee peaks olema, milliste liiklusvahenditega seal liigelda tohib ja kes seda teed korras hoiab. Kõik need teemad tuleb lahendada eraldi lepingu(te)ga. Servituut on reeglina maaomandite vaheline suhe ja kui maatüki omanik vahetub, liigub see õigus maatüki uue omaniku kasutada.
Kui teed veel ei ole, tuleb see ehitada. Ning servituudi puhul ilmselt ei ole see ehitamine maaomaniku mure vaid ikka selle servituudi omaniku ehk tee tulevase kasutaja mure. Kui tegemist eramaa ja/või väikese liiklussagedusega (kuni 50 sõidukit ööpäevas) teega ning katteks sidumata kiht (kruus, killustik, freespuru) siis pole ka sisulisi nõudeid, omaniku enda mure.
Oletame, et tee on olemas ning soovitakse seda olemasolevat teed kasutada järgmise maaüksuse juurdepääsuks – siis küsiks esmalt, et kuidas asjad nii on sattunud et tee on aga õigusi selle kasutuseks ei ole. Siin on süüdi nii KOV ametnikud kui ka (algne) maaomanik ise. Lõpuks otsustab kohus, kas ja kellel see õigus jääb ning mis tingimustel. Mille järgi kohus seda otsustab – teavad nad ise.
Kui tegemist on pidevalt kasutatava teega, siis tuleks vaadata, mitut kinnistut teejupp teenindab. Kui ühte majapidamist, sobib asju veel servituudiga lahendada, niipea kui neid majapidamisi on rohkem, on lihtsam see teejupp lepinguga valla hooldada anda (kuid siis määrab edasi vald, kes ja mis tingimustel teel liikuda saab). Vald muidugi sooviks, et teenindatavate maaüksuste omanikud ka vallale lisaks maamaksule ka üksikisiku tulumaksu loovutaks. Soov võib põhjendatud olla. Nii mõnigi vald nõustub talvel lumelükkamisega ainult nendele kruntidele viivatel teedel, kus on sisse kirjutatud kodanik, kes vallale maksu maksab. Suvitajad mõelgu ise kuidas nad oma suvilasse talvel sisse saavad. Kui miskit põlema läeb, siis keegi servituuti ei küsi, vaadatakse vaid kas siit saab läbi või ei saa.
Üldiselt ja ka mõistlikult sätestatakse, et kui tegemist on ajutise kasutusega (näiteks, mingi ehitustegevuse ajaks – vahet pole, kas ehitatakse kuuri, eramut või Rail Balticut), siis ei tohi tee seisund tööde ajal ja tööde järel halveneda tänasest olemasolevast. Kuidas seda aga hinnata? Visuaalselt? Paraku visuaalne hinnang on subjektiivne ja vaieldav. Peaks ikka millegagi mõõtma. Enne tegevust ja pärast, et kinnitust saada, et pärast ehitustegevust vähemalt algne seis taastatud on.
Tihti soovitakse ka teada, et kui olemas on tee, siis mis liiklusele see tee sobib – kas tuleks kehtestada mingid koormuspiirangud. Ja see ei ole enam triviaalne küsimus. Selleks tuleks teha tee audit. Paraku ka see osa on veel reguleerimata, loodame et lähiajal määratletakse, kes on see audiitor kellel on õigus ja pädevus sellist uurimist ja otsust teha.
Mida me saame ja oskame mõõta? Näiteks, tasasust ja kandevõimet (ehk siis konstruktsiooni elastsusmoodulit).
Tasasuse mõõtmiseks maanteel ja maanteekiirustel on mõõtevahendid olemas – IRI-meeter. Määruses 92 avalike teede jaoks ka IRI lubatud tase määratud (millimeetrit meetri kohta saja meetri keskmine). Kuid see eeldab mõõtmiseks liikumist 80 km/h. Saame tasasust mõõta ka meetrise või kolmemeetrise latiga – paraku, kui mõõdetav ala pikem kui viis meetrit, on siin kohe probleemid. Lahenduseks Englo toodetav profilomeeter Gapman, mis fikseerib suhtelise kõrguse iga 5/10 cm vahe tagant ning numbreid saab edasi Excelis analüüsida ja graafikuid kuvada. Töö on lihtne ja kiire – piisab seadmega üle tee või piki teed soovitud lõik jalutada ning seejärel andmed arvutisse võtta. Sobilik nii väiksemate teede sh jalgratta- ja jalgteede või kõnniteede jaoks kui ka mitmesuguste kaevetööde järel ehk lühemate lõikude hindamiseks. Meil on see seade olemas, saaksime mõõta.
Kandevõimega on lood siiski veidi keerulisemad. Nii selles osas, millega mõõta ja millal mõõta kui ka tulemuste tõlgendamises. Riik selles osas appi tulnud ei ole, kandevõime ja tihendusteguri nõuded on olemas vaid ehitusaegsete mõõtmiste jaoks, mitte hilisemateks. Millega, mõõta, sõltub katte liigist – kui tegu on seotud kattega (asfalt), siis ainult FWD seadmega. Kui sidumata kate, siis võiks kaaluda nii plaatkoormuskatset kui kergdeflektomeetrit (meie kasutame Dynatest LWD seadet). Erinevate seadmetega mõõdetav tuleks võrreldavaks taandada kui võimalik. Ning oluline on ka niiskusrežiim – samas kohas kuival ajal mõõtes saame väga hea tulemuse ja liigniiskel ajal väga madala. Nii on ka riigiteedel võimalik teedelagunemisperioodiks koormuspiirangud kehtestada – paraku pole täna ka selleks koormuspiirangu kehtestamiseks mingit muud juhist kui kõhutunne. Ilmselt analoogselt ka erateedel. Oleks võimalik sellised nõuded kehtestada, kuid kuivõrd me saame midagi sellist tagasiulatuvalt kehtestada? Kui asi on projekteeritud ja ehitatud varasemal ajal, kui nõuded olid leebemad.
Midagi saame vaadata põhjanaabrite juurest – natuke ka Jänkistanist. Kuid kodumaiseid juhiseid veel ei ole. Ning vaidlustes on üks sõna teise vastu. Kelle jalgealust tugevamaks loetakse, see jääb peale.