Künnis on liikluse rahustamise meede. Seda ei kasutata kiirustel üle 50 km/h. Oleme harjunud künnistega, mille kõrgus katte tavapinnast on 10 cm, kuid see pole ainus variant. Soovitatakse, et kui tegemist on bussiliiklusega tänavaga, piirduda 6 cm kõrgusega. Ja samuti soovitatakse, et künnise kõrge osa pikkus teel/tänaval, kus on raskeliiklus, võiks olla 6 meetrit ehk isegi enam – et bussi või mõne muu raskesõiduki jaoks ei tekiks olukorda, kus künnis jääb telgede vahele ja mõlemad teljed on väljaspool tõstetud ala. Seetõttu eelistaks võimalusel pigem tõstetud ristmikulahendust, kus tõstetud ala on ristuvate teede ühisosa koos ülekäiguradadega. Arvestama peaks ka teelõigu pikiprofiiliga, eriti selle muutusega – nii on Raja tänaval Mektory ees künnis mida paljud bussid põhjaga kraabivad sest künnis on pikiprofiili murdepunktis ehk sellele väga lähedal.
Lamavaks politseinikuks nimetatud plastilaadne toode ei ole mõeldud tänaval kasutamiseks vaid näiteks parkla ja tänavamaa eraldamiseks. Vähemalt on tootja neid sedasi kirjeldanud. Neidki künniseid on mitut sorti, tuleks võrrelda kuju ja tootja poolt kaasaantud kasutusjuhendit et kuhu missugune. On laugemaid mis autot väga ei lõhu, ning järsemaid mille paigaldust kuritahtlikuks nimetaks.
Probleem on künnise kaldosa pikkusega, KUI tegemist on 10 cm kõrguse künnisega 30-alal, võib kaldosa olla meetrine. Kui kiirus on 50, peab kaldosa olema kahemeetrine. Tallinnas ei ole sellest kinni peetud näiteks Valdeku tänavas.
Põhimõtteline mure on sõidukite kliirensiga – see on madalaim punkt auto põhja all, kuid kliirensit mõõdetakse kui autos on vaid juht ja 50 kg pagasit. Kui autos on ka reisijad, ei vasta deklareeritud number enam tegelikkusele. Ja ei registreerimisel ega ülevaatusel ei kontrollita, kui madal sul kõhualune on. Kuigi peaks, sest tegelikult peaks saama tänavaliikluseks lubatud sõidukiga kõigil tänavatel sõita. Paljudel sportliku väljanägemisega isenditel on ka spoilerid-tuuletammid, mis võivad madalamad olla. Hea kui auto vedrustus on reguleeritava kõrgusega, kuid seda on täna veel vähestel. Peale- ja mahasõidu nurkasid vaadatakse ka ARK’is vaid siis kui sõidukit registreeritakse G-kategooriasse (euronõuded mis ei seostu kuidagi parketimaasturite nimetusega).
Künnist ei tasuks kaaluda siis, kui piirkonnas on savipinnased ja hooned võivad paikneda lähedal – iga künnise ületaja tekitab vibratsiooni mis võib kanduda hoone vundamendini ja tekitada selles praod. Või enamat.
Künnise kavandamisel tuleb arvestada vee liikumist – kui künnis paikneb ka väikese pikikaldega teelõigul, tuleb vesi enne künnist kusagile ära juhtida – restkaev, neelukaev või miskit veel kavalamat – et ei tekiks loiku enne künnist mis annaks “tänuväärt” materjali teeületaja või -ootaja jahutamiseks. Saab ka veejuhi ehk toru paigaldada äärekivi kõrvale läbi künnise, kuid see kipuks umbe jooksma.
Lahendus, mida Eestis veel eriti kasutatud pole, on padjakujuline künnis. Huvilisele mõned viited:
- Microsoft Word – LO 35-2017_Hidasteiden suunnittelu_10.8.2017 (vaylapilvi.fi) -vt lk 62/63
- V:\1220\ESPOO\Tyyppipiirustukset_2017\DWG\5222_005 Model (1)
- Hidasteet (rudus.fi) – on ka paigaldamiseks valmis betoontoode
Nagu juhendis (2017) kirjas, tuleks näiteks ülekäiguraja puhul paigaldada künnis mõlemas suunas enne ülekäigurada. Juhis pakub ohutussaare, kuid arvan, et siin sobiks kasutada neid kummiposte, mida on üle näiteks Kirdalu-Tagadi lõigul. Selleks, et vastassuuna kaudu künnisest mööda ei õnnestuks lipsata.
Miks see padi hea on? Raskeliiklus (buss) ei pea seal hüppama, künnise kõrgem osa mahub talle rataste vahele, sõiduauto rattad on kitsama vahega ja see peab igal juhul üle künnise roomama.
Kuidas aga kergliiklust üle padjakünnise juhtida, siis risti teega – ja mida üldse mitmesugused inva-abivahendid padjakujulisest arvavad.