Täna kirjutatakse detailplaneeringutesse sisse, et parkimine lahendada oma krundil ning Linnatänavate standard näeb ette reeglina kolme auto parkimise võimaluse eramukrundil. Sõltumatult omandipiiridest, võib teekaitsevöönd tänavatel ulatuda 10 meetrini sõiduraja servast ning maakasutuse muutused sellel alal tuleb kooskõlastada linnaga. Probleemid on reeglina seotud varem ehitatuga ja/või praktikaga, mis ei ole fikseeritud konkreetse maaüksuse detailplaneeringus. Varasematel elamistel polegi ju planeeringuid. Juristi vastata on küsimus, kas kehtiv või kehtestatav üldplaneering saab muuta parkimise reglementi nii, et kohustada parkima krundil ka siis kui see tänases ehituslikus olukorras enam ei ole võimalik.
Linna heakorraeeskirjad ja ka Liiklusseadus keelavad parkimise murul (haljasalal) ilma selle valdaja loata. Teepeenral tohib parkida, kuid jalakäijatele tuleb jätta vähemalt 70 cm. Tartust on kuulda juhtumist, kus üks majaomanik sillutas mururiba tänava (asfaltkatte) ja aia vahel ning seal parkis, teenides trahvi justkui kõnnitee kinniparkimise eest – kuigi, kõnniteed seal vahel ei olnudki, oli vaid sillutisega kaetud mururiba. Kusjuures, naaber kes analoogses olukorras lihtsalt murul parkis, trahvi ei saanud sest kõnniteed mida blokeerida, ei olnud. Terve mõistusega lähenedes ma küll seal parkimistrahviks ainest ei näe – küll võiks sellises olukorras kaaluda krundiomaniku trahvimist kooskõlastamata ehitustegevuse eest linna maal või siis teekaitsevööndis. Ning sellist olukorda, kus aiaesine ala parkimiseks sillutatud on, leidub tihti. Ei usu, et need tööd kooskõlastatud olnud on, seda enam, et valdavalt on aed täpselt krundi piirile ehitatud ja antud parkimine siiski linna maal toimub.
Parkida ei tohi ka värava ees – see klausel kehtib ka krundi omaniku suhtes, ka juhul, kui sealt väravast teisi sõidukeid ei liigugi. Ise kunagi eramuomanikuna parkisin küll oma värava ees või tõepoolest, murul aia taga. Täna on nii mõnigi autojuht oma värava kinniparkimise eest trahvi saanud. Ega trahvikirjutaja pea autot kinnistuga seostama, tihti pole see ka võimalik.
Päästeteenistuse juurdepääs. Üksikelamul tohib kaugus päästeautost majani olla kuni 50 meetrit, kuid teistel hoonetel peab päästeauto saama peasissepääsuni. Kortermajade ümbrus pargitakse tihti nii täis, et ei kiirabi ega tukiloputaja lähedale ei pääse. Ja mõelda tuleks ka sellele, et kui see sõiduk juba ukse ette pääses, siis peab sealt ka ära saama – kas on kusagil ümberkeeramise plats mis pole täis pargitud või ongi hoovil mitu väljapääsu. Kusjuures, see väljapääs ei pruugi tavakasutuses isegi avatud olla, oluline et kandevõime oleks piisav et päästeauto läbi pääseb ning vajadusel aiamoodulid eest lihtsalt eemaldatavad. Siiski peab see ala olema nii tähistatud/kujundatud/hooldatud, et ka päästeauto juht mõistaks ka talvel, et sealtkaudu saab välja. Uued projektid vajavad kõik PPA kooskõlastust, kuid nõuded peaksid olema täidetud ka vanematel kinnistutel. Seda juurdepääsu pole vaja ainult PPA jaoks, tavaline on ka see, et kolimisel kasutatakse veidi suuremat veokit.
Prügikonteineri asukohta me ehk juba mõistame, kuid probleemid on pigem sellega, et kusagil pole määratud, milliste omadustega see juurdepääsutee peab olema. Sõiduautole palju pole vaja, ka murukivi toimib. Päästemasina teel pole see ka probleem, sest suhteliselt lihtne on vajadusel purunenud kivi asendada. Küll aga tuleks kergkonstruktsioonidest hoiduda regulaarse prügiveo trajektooris. Kusjuures, eramu juurde ei pea reeglina päästemasin väga lähedale ulatumagi – kuni 50 m on nõue. Kortermajal siiski peaukseni.
Tihti on krundil lisaks majale ka puud ja põõsad ning krundi omanik ongi arvestanud tänavamaal parkimisega. Varem tuli arvestada nii kütte toomise kui heitveemahuti tühendamiseks iga-aastaselt raskema sõiduki pääsuga krundile, tänased lahendused seda enam ei vaja. Vahel on ka krunti ümber kujundatud, ehitisalust pinda laiendatud parkimisvõimaluste arvel, väiksemate muudatuste jaoks pole ka luba vaja. Olemasolevate puude mahavõtmine eeldab aga loa küsimist KOV’st. Kui need muudatused on teinud hoone tänane omanik, saab ainult takka kiita et “ise tegi”, kui aga kinnistu tänasel omanikul puudub seos parkimisvõimalusi kahandanud tegevustega? Peaksin pigem sellises olukorras loogiliseks isegi piirdeaia ümberkujundamist nii, et tänase aiataguse maa arvel kujundatakse tänavaga piirnev parkimiskoht, mis jääb uuest aia asukohast väljapoole kuid osalt katastripiiride järgi eramaale. Põhiküsimus, et sõiduteel mahuks liikuma prügiauto, mille laius (peeglitega) on 3.05. Ehk et 3,5 meetrit peaks parkija ja äärekivi vahele igal juhul jääma.
Linna maal parkimine on siiski võimalik, kuid eeldab vähemalt servituuti. Oli siin juhtum, kus eramu omanik kasutas majatagust ühendust läbi kortermaja kinnistu, garaažiploki kõrvalt ja seetõttu istutas senise autovärava taha hoopis õunapuud. Nüüd aga sooviti garaažiplokki laiendada ja ka kohus ei andnud eramuomanikule õigust sest viimane oli oma väravataguse ise ümber kujundanud. Nüüd pidi KOV andma nõusoleku õunapuude mahavõtmiseks et taastada autoga juurdepääsu võimalus algses asukohas.
Tänavamaa ehk aedade vaheline ala on kitsas ja autode arv on kasvanud, ka liiklussagedused. Ning asustuse tihendamisena on eramute piirkonda rajatud nii ridaelamuid kui kortermaju ja lisandunud rahvastiku teenindamiseks nii lasteaedu kui kaubandus/teenindusasutusi. Need kõik on lisanud liiklust ja seetõttu ei mahugi enam ära mõlemale poole teed parkimine lisaks kahesuunalisele liiklusele. Kusagile peab ka kõnnitee mahtuma, kasvõi vähemalt ühele poole teed/tänavat. Kui see vahekaugus aedade vahel on vaid 10 meetrit, arvestades 2,5 kummalgi pool parkiva auto jaoks, jääbki vaid 5 meetrit teed keskele. Lahendus ongi kas õueala kus jalakäija võib igal pool kulgeda, parkimise ja peatumise keeld või ühesuunaline liiklus.
Et prügivedaja ära mahuks, peaks sellele (ehk siis, läbivale sõidurajale) laiust olema 3,25 sest masin peeglitega on 3,05 aga ei ole hea kui miskit üle sõiduraja ääre ulatub.
Oletame, et sõiduauto võiks ka tee alas parkida, siis vajab see laiust 2,5 meetrit. Ok, heal juhul saame täpselt kahe meetriga hakkama sest jällegi ilma peegliteta on masin ca 1,80 (me ei eelda Hummerit).
Tavaolukorras on kokku katastripiiride vahe näiteks 7,5…8,5 meetrit ja tegelik olemasolev tee 5-meetrine. Lisaks veel tänavavalgustuse postid mis kasutatava laiuse veel meetri jagu väiksemaks lõikavad. Võtame kokku vaba 3,25 ja sõiduautoks minimaalselt vajaliku 2 meetrit vastu aeda, siis saame ühele poole parkimise, keskele autod ja teine äär jääks kergliiklusele. Sest 7,5 puhul ei mahu kuidagi veel teisele poole autode parkimist ja veel kergliiklust. Selle, kergliikluse-ääre probleem on selge, aiast väljuvad autod ei näe kuidagi vahetult aia taga lähenevat kergliikurit. Vaba laius 2,25 mahutab küll kõnnitee aga seda tõesti minimaalse laiusega. Järelikult saaks soovitada aiast ohutuks väljatulekuks ka peeglite paigaldust sest ilma ei ole võimalik näha aiatagust kiirkulgejat.
Mida siis parkimisega teha annab? Ilmselt konkreetsel Pirita juhtumil läänepoolses servas on ainus võimalus värava viimine krundil sissepoole, nagu mõnel juba tehtud on – et parkiv sõiduk mahuks krundi piiridesse ja ei jääks otsapidi kõnniteele/kergliiklusteele. Aga et parkijal ei oleks parkimiseks igakordselt vaja väravat avada-sulgeda. Idaservas ehk Viimsi pool, võiks kõne alla tulla ka aia nihutamine nii 1,5 meetrit krundi sissepoole et parkida paralleelselt tänavaga, osaliselt siis tänavamaal. Kuid see vajaks linnaga selget kokkulepet. Krundiomanik võiks siin sillutist kasutada selle parkimisala katteks, ise. Aga linn ei tohiks seda käsitleda muruna, kus parkimine on keelatud.
Parkimisprobleemi tuletis on ka e-poe kaupade kojuvedu, mis peaks olema siiski nii korraldatav, et kuller mahuks lühiajaliselt värava ette peatuma ilma et tänava autoliiklust täiega blokeeriks.
Üks teema veel, KUI oleme valinud õueala, SIIS ei kasuta enam künniseid ega tõstetud kergliiklusala. Siis ongi tegelikult tegemist ühise jagatud alaga. KUI soovime siiski ala kuidagi eristada, SIIS tuleks kasutada kiiruspiirangut ja künniseid, siis on ka tõstetud kõnnitee või kergliiklustee omal kohal, KUID mitte õuealana. Selleks, et kiirust all hoida, tuleks künniste asemel kasutada teisi võtteid – šikaanid liikluskorraldusega, parkimiskohad mis takistavad kiiret läbisõitu.
Ehk näeb mõtteid Pirita Metsavahi tee piirkonna kohta ka videost – https://drive.google.com/drive/folders/1U7hdUg0o5Lu1BZ1ytKPuNQKl0gtZ7VjK?usp=sharing
Ehitatud (veel mitte lõpetatud) tõstetud kergliikluse ala või kõnnitee – laiuselt kannataks tõenäoliselt kahesuunalist liiklust. Kui seda kõnniteena käsitleda, peaksid kõik jalgrattad autode tsoonis liikuma – ja järgides täpselt ühesuunalisuse reegleid. Sest sõidutee saab olema kindlasti hea kattega ehk ratturil pole ühtegi põhjendust kõnniteele minekuks (v.a. väiksed lapsed). Kui kõnnitee osa märgistada kergliiklusteeks, poleks suunapiirangut – AGA siis oleks siin ka need uued elektrivõrrid lubatud. Kõnniteel neid ei tohi olla.
Kraavid ja liigniisked alad. Tihti on ehitatud aladele, kus varasemast on kraavide süsteem liigvee ärajuhtimiseks. Kui need kraavid aga läbivad eramaad ja kusagil pole fikseeritud kraavide säilitamise kohustust, kipuvad maaomanikud neid täis ajama. Nii on vihmasemal perioodil ka keldrid vett täis sest vee äravool on likvideeritud. Pigem tuleks sellised krunti läbivad kraavid torusse ajada, kui tõesti krunti nii kujundada soovitakse et kraav ei sobi. Tee ääres on samuti kraavid, et veetaset alandada ja külmakerkeid vältida või vähendada. Sest külmakerge saab tekkida vaid siis kui on külmakerkeline pinnas ja vesi külmumissügavuses. Siingi on võimalus, dreenid paigutada sügavamale ja jätta tee kõrvale vaid kerge nõva. Täna soovitatakse pigem see liigvesi immutada või tehagi selliseid madalaid alasid, mis liigvee perioodil tiigina näivad, et aeglustada vee äravoolu.