Sillutiskatendid vajaksid juhendit. Täna reguleerivad valdkonda kivide/plaatide eurostandardid ja MKM määrus 101. Ajalooliselt äraproovitud lahendused on enamvähem kajastatud nii määruses kui ka Tallinna juhendis (RT 2019) – see on suhtkoht adekvaatne veel tänagi, kuid ainult munakivisillutise ja klompkivi (kandilise leivapätsi laadne looduskivi) kohta, kui konstruktsioon on rajatud võlvina ja kivid valitud ning kiilutud ja vahed täidetud sidumata vuugitäitega (liiv). Praktika on aga edasi liikunud ning püüame kasutada nii betoonkive kui seotud vuugitäitematerjale. Lisaks soovib arhitekt tasapinnalist katet fikseeritud mustriga. Tellija lisab soovidesse odavaima hinna. Ja raskeimad koormused. Koos nendega lisandub aga üksjagu probleeme, millele tänane norm ja juhendid lahendeid ei paku, lisaks betooni külmakindlusetusele teravaim on küsimus paisumisvuukidest. Me oleme ise ühtteist uurinud mida leida teiste riikide juhendmaterjalidest ja toodete kasutusjuhistest. Kuid ka murelikud ehitajad on ka ise otsustanud erinevate materjalide omadusi kontrollida. Siit siis jagatud kogemus.
Normistik taandub sisuliselt kolmele tasandile – automaatselt kohustuslik või rakenduv osa (räägime vaid avalikest teedest, sest erateed on niiehknaa ainult omaniku otsustada) – siin siis standardid, seadused (EhS) ja määrused (MKM nii materjale kui tööde kvaliteeti aga ka seisundit käsitlev osa), ametkondlik tasand (nii Tallinna juhend kui TrAm asjakohased juhendid) mis on kohustuslikud AINULT vastava ametkonna piires (ehk siis, Tallinna linnas ja riigiteedel) ning kolmandaks, hea tava, mis on oma sisult kõige vabam ja laiem. Selle raamides sobivad kasutada vastava valdkonna kompetentsete organite/organisatsioonide koostatud abimaterjalid piiranguteta ja neid pole vaja ka detailselt pakkumises ette lugeda (hea kui on), kuigi tava täpsem sisu määratletakse alles kohtus kui asja üle vaieldakse. Automaatselt peaks aga kehtima iga materjali kasutusjuhis, mida tootjad jagavad kas oma kodulehel või mõnel juhul tõlgituna ka edasimüüjate kodukatel. Samas, keegi ei keela tellijal hankes ka juhiseid nimetada mis eeltoodud loetelusse ei kuulu. Hea tava hulka kuuluvad nii teiste riikide ja ametite normdokumendid ja juhendid (näiteks, ka InfraRYL) kui ka avaldatud teadustööd.
Esmatasandi dokumendid on üsna staatilised – standarditel on kohustuslik ülevaatamise tsükkel viieaastane, selle möödudes otsustatakse kas on vajadus midagi täiendada või muuta (lisaks, sätestab standard parameetrite mõõteviisi ja parameetrite kategooriad, kuid ei käsitle konkreetseid nõudeid, millistele kategooriatele antud kasutuskohas toode vastama peaks).
Teise tasandi puhul on variandid, kas juhised koostatakse vastava ameti enda poolt või tellitakse. Et ametid on reeglina mehitatud menetlejatega kel puudub inseneritaust või on see insener taandatud juristiks, siis on ka see tasand aeganõudev eelkõige tööde tellimiseks vajaliku eelarveraha ja riigihankeprotseduuride tõttu.
Siit tulenevalt pööraksin põhitähelepanu kolmandale variandile. Ehk siis, formeerida “hea tava” ning paralleelselt määratleda see, kuivõrd esimese tasandi juhises (antud juhul kvaliteedinõuete määrus MKM m101) kirjapandu võib takistuseks osutuda, et need teemad sealt välja saada ja jätta vaid hea tava sisse.
Kelle egiidi all asi peaks olema? Linnade ja Valdade Liit, sest TrAm alades ehk riigiteedel kasutatakse sillutist haruharva. Või Taristuehituse Liit mis peaks koondama nii ehitajad kui projekteerijad – sel juhul võiks pikaks eesmärgiks olla soomlastele analoogselt RYL ehk Rakennusyritysten Liitto. Kummalgi organisatsioonil täna raha pole, see tuleb projektipõhisena kuskilt küsida. Ning vastava juhise (millel pole veel head nime) koostamises peavad olema kaasatud praktikud ja tulemuse peaks heaks kiitma ka liidu juhtorgan. Seega, kes tellib juhendi ja kes seda ajakohasena hoiab? Juhend samal ajal nii arhitektidele kui inseneridele suunatud. Alguses projekteerijale, kuid edasi ka OJV ja ehitaja jaoks. Või on tegemist ruumiplaneerimise ühe alusdokumendiga just arhitekti jaoks, sel juhul võiks see ka uue MaRu valdkonda kuuluda? Ehk on see asi mis võiks olla ka Tänavaruumi Giidi osa? Linnatänavate standard annab üldraami, lubades kasutada ka kataloogilahendeid – sellest piisab sest sillutise alade kohta ei ole meil reaalselt väga täpset koormuse prognoosi võimalik teha. Aga standardiks jälle ei tahaks teemat kirjutada sellepärast, et standardi muutmine ja täiendamine on väga vaevaline, lisaks sellele et tegu tasulise dokumendiga.
Probleem on inseneri ehk omaniku järele valvaja tasandis. Kuna ka nendel on inseneeria juuraga välja taandatud (tellija jooksupoisi statuut riigiteedel), siis võib juhtuda, et OJV esindaja jaoks tuleb nii mõnigi asi liiga palju puust ja punaseks teha, koguni niipalju et see takistab mõtlemist – sest paljudel juhtudel ei ole reglement ühene vaid maatriks. Ilmselt tuleb ka OJV koolitusse lisada sillutistega seonduv, paraku jõuab insener kohustuslikku koolitusse kord viie aasta kohta ning see koolituskava on ka kuskil naelaga kinni löödud, raske sinnagi miskit lisada. Ehk peaks mängu tulema OJV reaalne vastutus jamade suhtes, ka siis kui tehnoloogiast ei ole kinni peetud. Kohustuslik kindlustus kui lepingu summa ületab firma aktsiakapitali? Sarnane jutt ka projekteerija suhtes. Jah, teenused lähevad kallimaks – kuid valik on, kas tellija poolt lihtsalt kahju alla neelata, ükskõik kelle poolt maksta juristidele (mis tõstab tööde maksumust) või leppida kohustusliku kindlustusega (mis võib omakorda juristid mängu tuua kui kahjusumma piisavalt krõbedaks läheb).
Kui hankeid õnnestub koostada nii, et hind pole põhikomponent vaid suudetakse hinnata tegija kompetentsi, ei tohiks asi väga hull olla – paraku on tihti vaja leida kompromiss kvaliteedi ja rahakoti vahel. Ja ka keskmine tegija vajab paremaid juhiseid et mitte käia läbi neid ämbreid mis enne tehtud.
Oleme sisuliselt vormistanud Tallinna lahendi, teinud vähemalt kaks uurimistööd ja mitu TTÜ lõputööd seotud teemadega – lisaks siis järjest vigade analüüsid erinevatele KOV tellijatele kui miskit ämbrisse läind. Ja iga sammuga õppinud edasi nii et tänased teadmised võimaldaks juba üsna hea tulemuse kokku joonistada. Oleks vaid tellija. Ja veel, igal juhul tuleb töösse kaasata praktikuid, ehitajaid kel on isiklik kogemus ehitamisest objektidel, mis ajaproovile vastu on pidanud. Juhend peab olema sellises keskkonnas, kus selle muutmine/täiendamine ehk uuendatud versiooniga asendamine oleks võimalikult lihtne kuid kinnitamine käiks ikkagi mingi konsiiliumiga. Hetkel tundub et asjakohaseim oleks Taristuehituse Liit (ESTEL) mis mõtteliselt haakuks soomlaste RYL’ga.
Praegu suudame puuduvat auku veidi täita koolitustega. Olulisemad teemad sillutiskatte osas ehk alljärgnevas:
- normid (sisuliselt puuduvad, saame rääkida InfraRYL/MaaRYL tekstidest) ja standardid (euro) ning määrused (101) – mis kehtivad sillutiskatendi materjalide kohta ja paigalduse kvaliteedinõuded. Betoonkivi nõuded M101 karmimad kui standardis, kuid ka see pole veel piisav. Kivi vs plaat vastavuses standardite definitsioonidega.
- dimensioneerimine – soome normi järgi asfaltkattena, milles kivi sängituskihiga asendab asfaldi ülaosa
- kataloogilahendused – Tallinna kataloog tugineb InfraRYLi omal, Espoo linn on sama baasi pealt midagi paremat teinud, arvestades võimaliku koormusega betoonkivikatenditele sängituskihi all asfaldiga
- liikluse taluvus – kui sõiduki liikumine kergliikluse alasse pole takistatud, tuleb dimensioneerida sõidukitele
- sängituskiht ja erinevad võimalused – levinud tsemendi-liiva segu sidusus kaob esimese talvega; kui vuugid lasevad vett läbi peab ka alus olema vett juhtiv
- erinevad kiviliigid, nende sobilikkus – kivi vs plaat; loodus vs betoon ja klinker (ei talu naastu); brai- ehk tekstuuriga kivid (ei tohiks paigaldada liiklusalasse); murdumistugevus kui valikukriteerium vähemalt looduskivist plaatidele
- betoonkivi ilmastikukindlust on tõenäoliselt võimalik tõsta spetsiaalkeemiaga (pole veel katsetanud, kuid materjalide maaletoojad nii väidavad)
- tehnoloogiline lahend – kiilutud võlv (nagu see on kirjeldatud täna Tallinna lahendis munakivi ja klompkivi) vs tasapinnaline (mis nõuab tugevat alust)
- muster – mida soovib arhitekt – betoonkivide suunatud muster (Taani näide, sõltuvalt koormustest), looduskivi muster eeldab kas kivide valikut ja professionaalset ladujat või seotud muutuva laiusega vuuki sõltuvalt kivide tolerantsist
- tasapinnaline lahend – autoliiklusega alal – sängituskiht kas betoonalusel või asfaldil sest teisiti ei saa hoida roobaste eest
- vuugid – elastne vuuk kiilutud sillutisel (liiv, peenkild), elastne vuuk tasapinnalisel kattel võimalik polümeeridega liivaga (mitmed saksa tooted), jäik vuuk (Uninax tsemendipõhised segud ei ole külmakindlad)
- jäiga vuugi korral olulised aspektid – vuugitäide 2/3 kivi kõrgusest, raskeliikluse puhul kogu kivi kõrgus; vajalikud paisumisvuugid (vähemalt siis kui paigaldus ei ole südasuve kuumemal ajal)
- paisumisvuukide konstruktiivsed lahendused – tiheda paigutusega, kummilindid; 4…10 meetrit – ankurdatud L-rauad mille vahel mastiks/tihend – arhitektile ei näe liiga ilus välja
- segude kasutus – valmistatakse ette vaid ettenähtud tööfrondi ulatuses segu (1-2 tundi), tihendada tohib vaid alust, mitte sängituskihti
- kui segud on ette nähtud veega segada, siis tuleb segada ENNE paigaldamist, mitte piirduda pärast vee lisamisega
- muster, poolikud kivid ja kaevud kattes – vastu kaevu tervete kividega kiht, poolikud kivid kuni 2/3 kivi suurusest (pigem kaks 2/3 suurust kui üks 1/3 suuruses poolitatud kivi)
- … nimekiri täieneb kogemustega – Ajaloomuuseum Maarjamäel, Võru, Tõrva ja Otepää keskväljakud, Kuressaare ja Haapsalu peatänavad, Tallinna erinevad objektid.
Veidi laiemalt vaadates, on vajalik ka katendikataloog, eeskätt avalikele teedele, mis ei ole riigiteed – aga teemat võiks käsitleda ka laiemalt. Täna on olemas Tallinna linna kataloog (tüüpkatendi nime all, RT veebis) ja TrAm kataloog (tram-kodukal), kuid mõlemad tuleks üle vaadata ning uuendada.