KRUUS

KAP näeb kruusa elastsusmooduliks 150 MPa. Kuid millistele nõuetele peab vastama materjal, mida me kruusaks nimetame?

Käsitleme teemat kahes võtmes – nii KAPi kontekstis kui paralleelselt ka Soome reglemendi, Odemarki valemiga arvutatud katendite kontekstis. KAP tugineb NL aegsele normile BCH 46-83 ja materjalide määratlused tulenevad GOSTist. 2014 sai TTÜ sildi alt Maanteeametile koostatud uurimistöö, mis võrdles kahte süsteemi ja siit tulenevalt saab teha üldistuse, mis toimib niiöelda kindla peale, st milles on mõlemad süsteemid ühte meelt, ning määratleda küsitava ala, millise osas võib täna veidi kahelda.

EVS-EN ISO 14688 selgitab, et kruus on jämepinnas (laiemas mõttes, jämepinnaseks loetakse sellist, mille peenosis ehk alla 0,063 mm on kuni 40%), teradiameetriga 2…63 mm (vt: tabel 1.1). Tabelis 1.2 täpsustatakse – Kruuspinnaseks loetakse siis seda, milles jämefraktsioonist (0,063…63 mm) üle poole on kruus (2…63 mm), kui kruus on sellest alla poole, on tegemist liivaga. Kui peenosisesisaldus on kuni 15%, ei käi pinnasenimetusele (Gr või siis liiva puhul Sa) ette mingit eesliidet. Kui peenosiste sisaldus on 15…40%, kasutatakse eesliidet mölline või savine. Materjalile, mille peenosise sisaldus on 5…15%, lisatakse eesliide möllikas või savikas, kuid see ei muuda pinnase nimetust, ei anna põhipinnasele eesliidet. Selle kõigega haakub Soomes ja Rootsis kasutav loogika. Soome ja Rootsi loevad kuni 15% peenosisega materjali külmakindlaks, Rootsi seejuures reservatsioonidega, Soome puhul ei anna kuni 15% peenosisega materjal külmakerget, kuigi materjalil 7…15% peenosisega võib paisumine olla ka 3% kui see materjal paikneb märgades oludes. Siis mõlemal juhul, tuleb lugeda kuni 15% peenosisega materjalid külmakindlaks.

GOST määratleb pinnased sama töö tabel 1.15 alusel – samm-sammulise välistamise teel. Alustades üle 200 mm osistest – kui neid on üle poole, on tegemist rahnulise pinnasega, kui ei, kontrollitakse 10 mm sõela, kui sellele jääb üle poole, on tegemist rähase pinnasega. Järgmiseks 2 mm sõel, kui sellele jääb üle poole, on tegemist mügise pinnasega. Kõik eeltoodud on kruusad. Viidatud töö tabelis 1.10 on katsetatud erineva koostisega segusid, niipea, kui kruusa osakaal (2…63 mm) on üle 50%, on tegemist kruusaga sõltumatult sellest, kui palju on peenemat materjali, kui palju on selles peenemas pooles liiva või kui palju peenosiseid (alla 0,063 mm).

Joonisel 1.4 on toodud EVS-EN ISO järgne pinnasekolmnurk ning sellele paigutatud GOSTi järgsed vasted. Siit tuleneb vaidlusteta, et materjal, milles on üle 50% jämedaid osiseid (2…63 mm) ja kuni 15% peenosiseid (alla 0,063 mm), on igal juhul kruus (euroliigituse järgi Gr ja saGr). Kruusa määratlus on laiem, kuid see on igal juhul ühisosa, millises ei ole kahtlust.

Mis puutub materjali arvutusliku elastsusmooduli väärtusse, siis siin ei saa üheselt võrrelda KAP kasutatavaid ja Odemarki omi, liivade osas on nõukogude megapaskaleid materjalidele/pinnastele heldemalt jagatud. Sellegipoolest, on Soome reglemendis loetud looduskruusad ehituseks sobilikuks, kui nende peenosis on alla 7%. Tõsi, lisaks on kriteerium 0,02 mm mitte üle 3%. Ja 150 MPa materjali sõelkõverale on lisaks nõudeid – 0,5 mm sõela läbib max 33% ja 2 mm sõela max 60% (lisaks mõned veel, kuid detailidega saab ju tutvuda ka juhise 2018/038 joonisel 6 – juhise tõlge on leitav TrAm kodukalt).

Scroll to Top