Teekonstruktsioon koosneb katendist ja muldkehast. Katend omakorda kattest ja alusest. Alus ise on ülakiht ehk kandevkiht, mis võib olla nii killustik (kvaliteetsem) kui stabi. Ja alakiht ehk jagav kiht, mis tuleks teha võimalikult kohalikust materjalist. Soome reglement eeldab et kummaski kihis ei tohiks peenosiseid olla üle 7%. Ja kandevkihilt sooviks reeglina saada 160 MPa (plaatkoormuskatsega), okei, alla 1300 AKÖL võib see väiksem olla. Millest aga me aluseid ehitame?
Riigiteede osa reguleerib Transpordiamet, siin on innovatsiooni ja alternatiivsete konstruktsioonide piirid suhteliselt jäigalt fikseeritud. Erateede ja vallateede osas on aga mängumaa oluliselt vabam. Ning et nii metsateede kui maaparanduse poolel on selgelt aluseks valitud Soome normide põhimõtted, siis ka siin. Seda enam, et kehtiv määrus 71 ka olulises osas just soome juhendi baasilt kokku pandud.
Uue mineraalmaterjali (killustik, kruus, liiv) saadavus võib olla piiratud ning transpordikaugused suured. Siit tulenevalt, on olemasolevate teede tugevdamisel ja uuendamisel mõistlik maksimaalselt ära kasutada olemasolev teekonstruktsioon ning kaaluda olemasoleva materjali stabiliseerimist tsemendi ja lisanditega ilma mineraalmaterjale lisamata. Stabilroad® on osutunud heaks variandiks suure koormusega katenditele, näiteks võib tuua Stora Enso laoplatsi Imaveres. Aga ka Kõo-Kolga-Jaani kruusatee rekonstrueerimist katselõiguna, mida TrAm küll negatiivsest aspektist ehk kõrge maksumuse näiteks toob – seda paraku põhjusel, et katselõigu tegemisel rikuti etteantud tehnoloogiat ja kasutati kahekordseid kulunorme nii tsemendi kui lisandi doseerimisel. Stabiliseeritav materjal ei tohi sisaldada mulda (huumust) ning peab sisaldama peenemaid osiseid – vajadusel lisatakse vaid liiva et koostist korrigeerida. Enne katendiehitust tuleb veerežiim korrastada (truubid ja kraavid, vallid tee ääres). Asi tuleb kindlalt odavam kui asfaltkate ning peaks ka kauem kestma.
Meetodit on aktiivselt kasutatud arengumaades – eelkõige Indias, aga nüüd ka Aafrikas. Ja seda eesti ettevõtjate poolt, sest oma riigis seda ei taheta tunnustada.
Eestis on palju kasutatud paekillustikku – kohaliku materjalina on see ka tuleviku teedel, kuid siinjuures oleme me mõndagi õppinud. Et materjali korralikult tihendada saaks, peab see ka sisaldama ka peenemaid osiseid, kuid mitte liiga palju. Ning liiga kuivalt asi ei tihene ka, pigem puruneb. Paekivi imab niiskust ja külmumis-sulamistsüklitega kivi puruneb ning peenosistest saab savi, mis omakorda on külmakartlik. Peenosiste hirmus oleme kasutanud valdavalt 16/32 fraktsioneeritud killustikku, kuid ilmselt on mõistlik täna piirduda 32/63 killustikuga, mida tuleb kiiluda mitte ainult peenema paekillustikuga, vaid näiteks, freespuruga, purustatud betooni või isegi liiva-kruusa-killustiku-tsemendi segudega. Samm-sammult muidugi – algul jämedama, edasi peenema materjaliga. Üks võimalus samuti kasutada ridakillustikke (4/32 ja 4/63) ja väikse liikluse puhul ka sidumata segusid (0/32, 0/63), kuid piirates peenosiste sisaldust.
Mõistlikum oleks aga, eriti kui ka koormust on, minna selliste optimaalse koostisega segude peale, mis ei savistu – siis tard- ja moondekivimid (graniit, gneiss ja muud sarnased) ja võtta kasutusse ka väärindatud tootmisjäägid nagu metallurgiašlakk ja sellest toodetud killustik (tehisgraniit). Seejuures tuleb aga kaaluda, kas tasuks suurendada lubatud peenosiste määra. Oleme uurinud nii veejuhtivuse kui tugevuse näitajaid ja selle alusel võiks näiteks Bestone® moondekivimist (greywacke, grauvakk, liivakivist temperatuuri ja surve mõjul moodustunud moondekivim Norrast, www.bontrup.com) toodetud killustikul olla lubatud kuni 10% peenosise sisaldus ilma probleemideta. Erinevus Paldiski hüdroakumulatsioonijaama ehitusest tõenäoliselt saadava gneissiga (mõlemad on moondekivimid), seisneb selles et gneiss on moodustunud settekivimist (paekivi) mille algmaterjaliks on olnud savi ja muda. Siit tulenevad ka struktuursed erisused, gneissi kihilisus (plaatsus) mida liivakivist moondunud materjalil ei ole, mis aga toimivusele negatiivset mõju ei oma. Soome reeglites (InfraRYL) on nõue, et 15 cm paksusena tihendatud kihist võetud proovis ei tohi peenosist olla üle 7%, mistõttu kivimaterjalile, mis tihendamise käigus märkimisväärselt puruneb, tuleb tarnitavale materjalile esitada veidi karmimad nõuded. Ei gneiss ega grauvakk ei purune tihendamisel piisavalt et nõudeid materjalile ja tihendatud kihile tuleks eristada. Teatud juhtudel võib probleemiks olla segregeerumine, kuid seda eriti jämedamateralistel killustikel – sel juhul tuleb materjali paigaldada killustikulaoturiga (mitte buldooseri/greideri/bobikuga).
Kaks sõna ka sellest, mis alusest allpool on – muldkehast
Soome reeglites kirjas, et muldkehaks sobilikud kohalikud materjalid on reeglina peenosisesisaldusega kuni 50%, tõsi, väikese erandiga… Euroopa reeglid räägivad, et muldkeha jaoks on väga sobilikud ka aherainepõhised tooted. Piiri paneb ette orgaanikasisaldus – konstruktiivsetes kihtides (aluses) on piiriks 2%, muldkehas kuni 6% probleemivabalt ja põhimõtteliselt pole keelatud ka 6…20% orgaanikasisaldusega materjalid, kuid seda juba vastavuses konkreetse riigi kogemustega ja – tingimustel. Eestis on algselt püütud kasutada 50/50 segu hea veejuhtivusega liivast ja aherainest, kuid meie kogemus näitab pigem, et liiva peaks olema 30% põhjusel, et suurema liivasisaldusega segud toimivad liivana sest killustikuterad ei puutu omavahel piisavalt kokku et skeletti moodustada. Ning loomulikult ei räägi me täna midagi filtratsioonist, reguleerima peaks vaid peenosiste sisaldust mis ei tohiks olla üle 15%.
Huvilisele edaldi ka link artiklis viidatule.