Tallinna linnale on koostatud tüüpkatendite kataloog, see on avaldatud Riigi Teatajas (2019). Tänasest vaatenurgast on tegemist kataloogikatenditega (valmis arvutatud kataloog), tüüpkatendiks loeme sellist, mis küll igal konkreetsel juhtumil läbi arvutatakse kuid mille aluseks on tüüpne info pinnaste ja materjalide kohta, pinnasenimetuse järgi tabelist võetud elastsusmoodul jne. Erilahendus tähendab olukorda, kus materjalide ja pinnaste omadused, mida kasutatakse konstruktsiooni arvutamiseks, on väljas mõõdetud ja/või laboris määratud, kuid mitte kaudselt läbi liigituse vaid otseselt mõõdetud.
Koormussagedust linnatingimustes otseselt ei leita, reeglina kasutatakse modelleeritud liiklusprognoosi võimalikult 10-aastase perspektiiviga. Liiklusmudelid tehakse üldjuhul õhtusele tipptunnile (ÕTT). Tipptunniliiklus on mudelis antud eraldi kummaski sõidusuunas, need numbrid liidame ja saame tipptunnis ristlõiget läbinud sõidukite arvu. Üldjuhul eeldame, et ööpäevane keskmine liiklussagedus on 10-kordne tipptunni sagedus. Sellest tulenevalt valime koormusklassi juhise tabelist. Koormusklasside piirid on üsna laiad, seega reaalselt on võimalik ka liikluse loendamisega saada piisavalt täpne klassi valik, kuid tavaliselt siiski piirdutakse mudeli tulemustega.
Kataloogi eeskujuks on valitud Saksa ja Soome kataloogid, neil on üks põhimõtteline erisus – Saksa kataloogis on aluseks võetud just 45 MPa kandevõimet ning selle kandevõime tagamine ei ole katendi konstrueerimise teema vaid geotehniku lahendada juhul, kui aluspinnased ja muldkeha ei taga vajalikku taset. Soome lahenduses on InfraRYL lisadena toodud valmislahendid seitsmele erinevale aluspinnasele (5 MPa…300 MPa) ja kuuele koormusklassile (vajalik kandevõime katte peal 175 MPa…500 MPa). Tallinna puhul oleme eeldanud, et linnas on valdavaks aluseks liivpinnased. Siit tuleneb ka Tallinna lahendi piiratus.
Tallinna tüüpkatendite juhist rakendatakse teatud eeldustel:
- Aluspinnastel on vähemalt 45 MPa (Ev2) kandevõime (reeglina suudetakse see täita liivpinnaste puhul, suurema peenosisesisaldusega ja savipinnastel mitte).
- Külmumiseelne kõrgvee tase ei ulatu külmumissügavusse (arvestuslik – 130 cm katte pinnast)
Kui need kaks tingimust ei ole täidetud, on vajalikud täiendavad tegevused, kas aluspinnase ettevalmistamisel (asendamisel, tugevdamisel), kõrgvee võimaliku taseme alandamisel drenaaži või lahtiste veejuhtmetega või tagada vastav kandevõime ja kõrgvee taseme ulatus maapinna tõstmisega. Näiteks, kui aluspinnas vastab 20 MPa kandevõimele (mölline liiv või saviliiv, kus peenosiseid alla 0,063 mm on kuni 50%), tuleb selle 45 MPa saavutamiseks vahele panna 40 cm head kvaliteetset liiva. Ning sellest alates jätkata kataloogi konstruktsiooniga.
Sõiduautode parkla puhul ei ole kriitiliseks korduvkoormus ning tohib kasutada tüüplahendustes toodud madalaimat taset milleks on E5 (kõrvaltänavad) ja ühekihilist asfaltkatet killustikalusel. Veoautode parkla tuleb rajada vähemalt kahekihilise asfaltkattega.
Aluspinnase tugevdamiseks võib kasutada mitmesuguseid insenerilahendusi, mis võimaldavad muuhulgas konstrueerida teekatendeid, millel osa konstruktsioonist võib olla vee all. Vajalik kandevõime tagatakse geosünteetide ja veekindlate täitematerjalidega. Kui vesi on sügavamal, on asi lihtsam – kuid õhemaks saame konstruktsioonid just tänu geosünteetidele. Siis geokärjed või geovõrgud. Geotekstiil vaid eristab materjalid ja vähemalt arvutuslikult tugevust juurde ei anna. Ning kontrollimisel võtab maha, kui selle geosünteedi peal paiknev kiht on õhem kui kandevõime mõõteseadme tööulatus.
Need lahendused konstrueeritakse pädevate isikute poolt ning sellisel juhul ei ole tüüpsete katendikonstruktsioonide rakendamine otstarbekas. Tüüpse lahenduse juures on antud ka kontrolliprotseduurid – kui projekteerija kasutab kataloogist erinevat lahendit, siis peaks ta andma ka reglemendi kuidas kvaliteeti kontrollida ehk kus mingit kandevõimet või tihendustegurit taga ajada.
Üks võimalus peaks aga veel lisanduma – kui rekonstrueerimisel säilitatakse olemasolevad alused ning need vastavad oma omadustelt projektis ettenähtud uute kihtide omadustele, siis võiks neid mitte asendada. Teisisõnu, kui näiteks killustikaluse all on kataloogis ette nähtud kandevõime liival olemas, poleks vaja ühte liiva teisega asendada. Killustik ise on pahatihti lagunenud ja segunenud, nii et selle allesjätmine võib olla raskem kui mitte võimatu.
Põhimõtteliselt on juhendis käsitletud ainult asfalti või betooni. Konkreetsel juhtumil võib ka asfalt osutuda kalliks, kallimaks kui alternatiiv. Projekteerija töö on lõppkokkuvõttes odavam kui ehituse hinnavahe, mistõttu kogukulude aspektist võib olla mõistlikum asjad läbi arvutada.
Vaja on lisada ka sillutiskividega lahendused. Erilahendusena võiks käsitleda ka pindamist ehk selle analoogi, kus polümeervaikudega on seotud killustik ja selle all olev konstruktsioon vastab kruusateedelt nõutavatele parameetritele. See on selgelt odavam ja sobib siis, kui alal ei ole palju raskeliiklust (piirdume juhusliku bussi või kord nädalas prügiautoga).
Tegelikult on ka Maanteeametil oma tüüplahendused, väikese liiklusega teedele. Ning seal on eelduseks valitud, et aluspinnase elastsusmoodul peab olema vähemalt 65 MPa. Siis, jäme kerge saviliiv või miskit enamat. Kuid milline sellise aluspinnase kandevõime peaks olema, seda mina ei tea. Sest need megapaskalid, mida vene süsteem kasutab, ei ole samad mis läänes.