Kui maanteedel teema veel eriti probleemseks pole kerkinud, siis linnades küll. Pahatihti jätavad projekteerijad kontrollimata pöördekoridorid. Kui ristmikul on stoppjoon, siis joone taga peatunud sõidukist peab olema võimalik nii vasak- kui parempöörde lõpetamiseks mööduda. Küllalt juhtumeid, kus see ei ole võimalik isegi sõiduautode vahel – ekstreemse võrdlusena siiski stoppjoone taga – linna- või kaugliinibuss ja pöörav sadulrong (16,5 meetrit).
Linnatänavate standardis EVS 843:2016 joonis 7.3 seob võimaliku vastassuunda kaldumise vaid erandlikul juhul, sedagi piiratult. See erandi kasutamine peab olema projektis dokumenteeritud ja tellija poolt kinnitatud.
Kui raskeliiklust keelatud ei ole, peavad pöördekoridorid olema kujundatud nii, et kaks rasket kriitilisel suunal kohtudes mahuvad teineteisest mööda, sattumata seejuures ka kõnniteele.
Lisaks tuleks juba projektis kontrollida mitte ainult seda kas sõiduk mahub äärekivide vahele, vaid ka määratleda koridorid, kuhu ei tohi ulatuda muud takistused – näiteks, liiklusmärgid ehk suunaviidad. Kui mingil teel ei ole ees märki mis keelaks raskesõidukite liikluse, tuleks seda teed kontrollida nii kaugsõidubussi kui poolhaagisega autorongi jaoks. Viide: Tartus, buss lõhkus aknad sest viitadega märgid paiknesid pöördekoridoris.
Ruumi pole, mis on lahendus? Stoppjoon ristmikult kaugemale? Raskesõiduki liikumiskeeld? Bussimarsruudid? Kui lõpuks head lahendust ei ole, tuleb muuta liiklusskeeme (ühesuunaline liiklus) või siis osta maad juurde. Aga projekteerija peab asjad kontrollima ning riskid/ohud projektis tellijale välja tooma.
Mis siis saab kui ei mahu? Süüdi on alati autojuht (Liiklusseaduses leidub selleks alati paragrahv aga see ei lahenda probleemi). Aga tegelikult? Selgub alles siis kui kohtusse minnakse ja siis ka selle järgi, kui hea advokaadi kumbki konflikti osapool leiab. Advokaat muidugi kasutab pädevaid konsultante.