Siirdekiilu kasutatakse külmumissügavuse ulatuses külmakerkelisest pinnasest võimalikult tuleneva külmakerke tasandamiseks, seega, külmumissügavuses oleva aluspinnase (ehk selle külmakerkelisuse kategooria) muutumisel. Enamlevinud siirdekiilu kasutuse vajadus seondub truupide ehituse ja kapitaalremondiga (asendamisega). Projekteerimisnormides on toodud siirdekiilu kalle – täna kehtivas Kliimaministeeriumi määruses nr 71, tabelis 34 toodud sõltuvalt projektkiirusest, 1:7 kuni 1:30. Ja ka MKM määruses 101 (kuigi seal vast poleks seda vaja, kui m71 kataks ka asulateed/tänavad – ja kindlasti ei tohiks nende määruste sisuline osa erineda).
Millal on siirdekiilu vaja? Siis, kui külmumissügavuse piirides on erineva külmakerkelisusega materjalid või pinnased. Tegelikult on siin veel üks oluline point – külmakerge saab tekkida juhul, kui külmumissügavuses esineb korraga külmakerkeline pinnas JA vesi. Kui kõrgveetase ei ulatu külmumissügavuseni (ja vesi ei tõuse sinna ka kapillaartõusuga – või ei pääse sinna ka teepeenra kaudu, sealhulgas lumehangede sulamisel), ei saa tekkida külmakerget.
Transpordiameti kodulehelt võib leida truupide tüüpjoonised (kõrge mulde korral, või madala mulde korral ) – need on põhimõtteliselt valed ja vigased, SEST siirdekiiluna on joonistel kujutatud ainult dreenkihi paksuse muutumise ala, mis eeldab et dreenkiht on arvutatud – reaalselt ei ole seda tehtud ja dreenkihi paksuseks on arvestatud 20 kuni 30 cm. Siirdekiilu arvutamiseks on kvaliteedinõude määruse lisa 8 toodud reeglid, kus siirdekiilu pikkus L arvutatakse valemiga L=n*S, kus n on kalde pöördarv (näiteks kalde 1:10 korral 10) ja S on kihi paksus meetrites. Kalde väärtused on toodud selles samas lisas, aga ka maanteede projekteerimisnormides ja need võivad veidi erineda, sest esimesel juhul on aluseks liiklussagedus, teisel projektkiirus. Kihi paksuseks (mida ei ole määruses kirjeldatud) tuleb lugeda külmumissügavuse piirides erineva külmakerkelisusega pinnaste sügavuse vahet. Näiteks, kui külmumissügavus on 125 cm ning üks pinnas algab 80 cm pealt ning teine kuskil 150 cm pealt, siis siirdekiilu jaoks arvestatav kihi paksus on 125-80=45 cm ja 1:10 kalde puhul peaks kiil olema 4,5 meetrit pikk. Tüüpjoonise kontekstis oleks siirdekiilu ulatus dreenkihi alt kuni külmumissügavuseni, mida reeglina on arvestatud 125 cm katte pinnast, kuid mis omakorda on tegelikult Eesti piires oluliselt erinev.
Dreenkiht ise on aga tänases määruses (m71) määratlemata nagu on seda ka töökiht. Ning TrAm juhistes võivad mõlemad esineda. Dreenivas funktsioonis töötab tegelikult killustikalus, seega, dreenkihil kui sellisel eraldi vajadus puudub ja liiva kasutatakse külmakaitsekihis selleks et arvutuslik külmakerge püsiks lubatud piirides. Ka lubatud külmakerke ulatus on muutunud nagu samast tabelist (34) leida võib. Ja liivakihilt ei peaks filtratsiooni (sry, veejuhtivust) nõudma, piisab peenosiste sisaldusest 7% või 15%.
Reeglina on truupidega seonduv jama selles, et taastäites on kasutatud nõutud filtratsiooniga (külmakindlat) materjali, kuid vanas konstruktsioonis on külmumissügavuses külmakerkeline materjal. Ning see, filtratsiooniga materjal, ei paisu, kui teekonstruktsioon ise kerkib – tulemusena jäävad truubi taastäite alad lohku, ebamugav sõitjale ja löökkoormus lammutab üleminekualasid. Määrusest 101 on tänaseks (alates 2020) – paragrahvist 26 koristatud kõik filtratsiooniga seonduv, paraku ei ole seda tehtud ameti tüüpjoonistel. Seega, kui järgida määrust 101, on võimalik truubi taastäites kasutada kohalikku materjali, mille külmakerkelisus on sama mis kõrval samas sügavuses paiknevas tee muldkehas – ning mingit siirdekiilu ei ole vaja.
Kindlasti tuleb aga arvestada igasuguste kaevetööde korral üleminekualadega. Tüüpjoonisel on esitatud üsna järsk nõlvakalle 1:1,25. Reaalselt tihendatakse kaevetööde järel sügavamaid kihte vibroplaatidega. Peale kaeviku avamist kõikvõimalikud tegevused põhjustavad vibratsiooni mis raputavad hõredamaks allesjääva kaeviku nõlva. Kui seda nõlva taastäitmise käigus ei laiendata, ei saa ka lahtiraputatud materjali uuesti tihedaks ning lagunemise põhjus on pigem just kaeviku allesjääva nõlva materjali järeltihenemises liikluse all. Järelikult tuleb taastäitmisel iga kihiga koos laiendada kaevikut ning alati arvestada kihipaksus vastavuses kasutatava tihendustehnikaga. See kõik paratamatult suurendab taastatava katte pindala. Sest iga järgnev konstruktsioonikiht peab ulatuma vähemalt pool meetrit üle eelmise kihi piiri.