Järjest koguneb näiteid, kus arhitektil on suurepärane idee, kuid tervik ei toimi. Miks?
Kui soovitakse unikaalset lahendust, asja mida pole Eestis veel tehtud – siis ei piisa sellest, et arhitekt asja kokku joonistab. See joonistatu tuleb valada tehnilisse lahendusse. Kui valitakse projekteerima seltskond, kes seni vaid kopipasteerinud (mis iseenesest polegi ju vale, kui toimivat lahendust korratakse), sedagi, odavaima pakkumisega (mis ei jäta ruumi süvenemisele et arhitekti soovitud lahendus detailides läbi töötada, et kinnitada arhitekti poolt arvestatud eelduste toimivus ja tõepoolest leida nendele soovitud ideedele toimiv rakendus – sest siin enam oma varasemate kogemuste pasteerimine ei aita) ja väga lühikese tähtajaga (sest rahad tuleb ära kasutada), siis saame midagi, mis ei kesta või mida on väga raske hooldada.
Kui valime ehitajat, siis oleks vaja veenduda et ehitaja miskit just sellist varem ka teinud on, teab kuidas teha. Nii mõnigi kord on praktik suutnud sitast saia teha, muutes tegelikult projekteerija kirjutatud lahendust oma kogemuste baasil (sest projekteerija pakutu antud olukorras ei tööta). Kuid selleks peab ka omaniku järele valve olema omal kohal, kaasa mõtlema, sest projekteerija vigadele peaks just OJV tähelepanu juhtima ja tellijat nõustama. Täna tavaks kujunenud DDPP strateegia järgi suudame küll rahad ära kulutada, kuid jääb risk et asi ei toimi ja kiirustades oleme midagi olulist kahe silma vahele jätnud. Ning lõpuks diskrediteerib mittetoimiv lahendus kõiki osapooli. Keegi tehakse patuoinaks, kuid põhjusteni ei jõuta.
Tugev projektijuht oskab leida need riskikohad, kus on vaja ka projektis kahelda ning leida toimiv lahendus. Kasutada konsultante, kes ka juhul kui nad ise täpselt vastust ei tea, suudavad otsida laiast maailmast (ka doktor guugel aitab palju, kuid tuleb osata küsida). Suhelda materjalide tootjatega et mitte eksida materjali kasutamisel (pelgalt kasutusjuhenditest tihti ei piisa, tuleb hinnata erinevaid riske sest töötingimused ei ole alati ideaalsed).
Vahel oleme ka olukorras, kus tellija ei julge otsustada ja ei usalda projekteerijat. Ning samas ei luba eneseuhkus või mingi reglement ehk eelarvepuudelisus palgata konsultanti, kes teda otsustamisel aitaks.
Tellija paneb lähteülesande kokku – ja siin tuleb selgelt tunnistada, et kui istutad õunapuu, siis sellelt apelsine loota ei tasu. Kui tellija seejuures poolel teel oma soove muudab ning osa asju on juba lukus, siis see tundub tagatisena, et tervik ei toimiks. Jah, jama tekkimiseks on tavaliselt vaja mitme möödalaskmise koostööd. Eeldused mis ei kehti. Lihtsaim näide omast valdkonnast – projekteerime tänava, võttes eelduseks et suur osa liiklusest suunatakse ringi uuele teele. Tallinnas Kadaka puiestee näide. Ja uus tee pidi olema Pääsküla möödasõit. Mida ei ole ega tule. Ning Kadaka puiestee katend on ära vajunud sest alused ei arvesta tegeliku liiklusega. Või Kuressaare peatänava näide, kus liiklus loodeti teiste tänavate kaudu mööda suunata ja seetõttu eeldati sisuliselt kõrvaltänava liikluse taset. Projekteerime lahenduse, mida sellisel kujul seni tehtud ei ole, milleks pole ka adekvaatset maakeelset juhendmaterjali. Kopipasteerides asja mis võiks toimida vanalinnas, elava liiklusega asukohta. Muutes pasteerimise käigus ka veidi tehnilist lahendust – kasutades sillutiskivide ja plaatide vahel vuugibetooni kuid ilma paisumisvuuke kavandamata. Nägemata seda, et sooja suveilmaga kõik paisub. Ei oleks vuugibetooni, võiks asi veel kuigivõrd toimida. Aga kui viiemeetrise laiusega sõiduteele lastakse ühistransport, siis on ette selge, et asi ei toimi sest kaks bussi teineteisest möödasaamiseks peavad paratamatult tee serval sõitma ja veidi ka üle. Ning pole ime kui siis serv ära vajub – laguneb. Kes on süüdi? Üks kobarkäkk kõik.
Tänane mõttekäik tugineb nii enda kogemusel kui ka mõnede juhtumite analüüsil, kus otsene puutumus puudub ja mis pole otseselt minu kapsamaal ehk teedeehituses.