Ehitusseadustiku §7 sätestab hea ehitustava järgimise kohustuse. See omakorda peaks asendama olukorda, kus puuduvad konkreetsed normid või juhendid. Küsimusele, mida loetakse heaks tavaks, on vastanud kohus – selleks on standardid ka juhul kui vastavat standardit kusagil lähteülesandes ega juhendis viidatud ei ole. Sest reeglina on standardid soovituslikud, seadused-määrused kohustuslikud ja juhendid rakenduvad vastavalt lähteülesandele. Riigiteedel juhendid reeglina automaatselt, KOV puhul vastavalt lähteülesandes või ka projektis viidatuna.
Üks standard on veel eripärane – EVS 932:2017 – Selles Eesti standardis antakse juhised hoone, tehnovõrkude, tee, teerajatiste, haljastuse ja välisruumi kujunduslike rajatiste ehitusprojekti koostamiseks. Erisusena ei käsitle standard avalikult kasutatava tee ja avalikkusele ligipääsetava eratee ehitusprojekti koostamist. Millise tee ja teerajatise kohta see siis käib sest ehitusseadustik kehtib ka ainult avalikult kasutatavatele ja avalikkusele ligipääsetavatele erateedele?
Kui aga lähteülesandes pole täpsustatud, juhendit pole või olemasolev juhend konkreetset aspekti ei reguleeri, mis siis? Maanteedel on (M106/89) kirjas võimalus teiste riikide norme kasutada – kuid see on võimalus, mitte kohustus, ning tellijaga tuleb selles kokku leppida. Selgub aga, et üks ahel on veel. Ajal, kus Eesti Vabariik ei olnud veel uute juhendite süsteemi tervikuna üles ehitanud, oli Ehitusreeglite Nõukogu ning see on teinud 1994 aastal ühe protokollilise otsuse (nr 8), mille kohaselt loetakse heaks tavaks lisaks muudele variantidele (pädevaks hinnatud organite/organisatsioonide väljaantud juhiste) ka teiste riikide juhendite kasutamine, kui neis on viidatud heale tavale (good engineering, allgemein anerkannten regein der technik, hyvä rakennustapa). See viimane viide esineb ka InfraRYL kogumiku sissejuhatuses. Siit tulenevalt saaks EhS §7 mõistes hea tava järgimiseks lugeda ka InfraRYL järgimist. Sama dokument loeb heaks tavaks ka kompetentsete riigiorganite või samuti Ehitusreeglite Nõukogu liikmete poolt väljaantud juhiste järgimist. Selle alusel võiks ju ka Tallinna tüüpkatendeid parema puudumisel kasutada mujal kui Tallinnas.
Ehitusseadustiku seletuskirjas on püütud teemat valgustada, kuid jätkuvalt jääb see igakordselt eraldi sisustatavaks.
Millest üldse selline teema? Sillutiskatted on loetud elastseteks, kuid need on seda vaid juhul, kui sillutiskivide/plaatide vahelised vuugid on elastse seguga (või liivaga) täidetud. Kui vahed on betooniga täidetud, moodustuvad juba jäigad suured plaadid ja see katend ei ole enam elastne. Jäikade katendite ehitamiseks juhist pole ja ka määruses on räägitud vaid betoonteest, kuid need betoonteed käsitlevad sätted on sisuliselt valed või tühised, ei kõlba ka betoontee kavandamiseks, rääkimata sillutiskattest (praegu ei paista selles osas lahendit ka uues normikavandis). Nii tekibki küsimus, mille järgi sillutiskatet kavandada? Munakivisillutisest on juttu Tallinna juhises (viitega, et seesama Tallinna juhis katab munakivi ja parkettsillutise – niipea kui soovitav ei mahu nende kahe mõiste alla, tuleb juhinduda InfraRYL tekstist), veidi ka linnatänavate standardis. That’s all.
Ah jaa, tegelikult just seesama alus viitab ka, et kui TRA juhist ei ole ka hanke alusdokumentides eraldi mainitud, siis läbi hea tava võiks ka TRA juhist ehitusseadustiku läbi juhendumisväärseks pidada.
Kas nüüd seesama EVS 932 kehtib hoopis erateedele? Ka siis, ehk eriti siis, kui standardi 932 preambulas üheselt öeldud, et “avalikele teedele ta ei kehti”? Siis läbi hea tava? Tundub nii, sest hea tava määratlus on seaduses enne 11. peatükki mis teid käsitleb. Sellegipoolest, on tegemist juba juriidilise kõrgpilotaažiga, mille rakendamine (ehk mitterakendamine) vajaks väga hästi tasustatud juristi-advokaati. Hukkunud alpinisti hotell-nimelisest filmist tuttava Hinckuse tsitaadi alusel “Mina sidusin mind kinni! Mina mind! Mõistate? Mina tulin minule peale…”. Peab vist magama minema enne kui midagi veel geniaalsemat siit sulest laekub…