Täna on seisundinõuded fikseeritud MTM määruse nr 92 lisas 10. Selle järgi peaks asulasisese kergliiklusala (KLT = kergliiklustee kui üldmõiste mis katab kõik sõiduteest mingil viisil lahutatud alad, kus sõiduk ei liigu kuid on võimalik teiste liiklejate liikumine – kõnnitee, jalg- ja jalgrattatee või ka eraldiseisvad jalgteed ja rattateed, kuid mitte sõidutee kõrvale eraldi markeeritud ja vajadusel ka muude liikluskorraldusvahenditega eraldatud jalgrattarada mis reeglina jääb sõidutee ja tänava äärekivi vahele) kohta kehtima kaks lausendit. Pressitud lumi või jäätunud tee, teepind on piisavate haardeliste omadustega ja võimaldab ohutult liigelda. Lume- või jääkihis ei tohi olla ohtlikke ja liiklust häirivaid ebatasasusi. Piiratud on koheva lume paksus ja sulalume või lörtsi paksus. Samuti on paigas hooldustsükli aeg – 8 tundi. Mis on leebem kui tänava sõiduteele sätestatu, seda enam et tänavalt soovitakse ka teatud haardetegurit, kergliiklusalale aga selliseid nõudeid pole ette kirjutatud.
Mis on piisav, mis ohtlik ja mis liiklust häiriv? Kas on ka miskit mõõdetavat? Võiks arvata, et parameetreid pole fikseeritud just seetõttu, et pole millegagi mõõta. Määruse lisas toodud verbaalsete hinnangutega võib kohtusse minna aga kas kohus ka õigust mõista oskaks?
Kes peaks tegema seiret? Ühelt poolt hooldaja et veenduda, kas nõuded on täidetud ja talle keegi kallale ei tule. Teiselt poolt tellija ehk siis KOV. Lisaks on TrAm, kes peaks tegema järelevalvet KOV tegevuste üle teedevaldkonnas. Peaks. Aga ei tee seepärast, et pole millega teha. Ehk siis politsei? PPA ja/või MuPo? Neil siiski midagi on, kalibreeritud (?) vorm – saapatald haardeteguri kontrolliks ja püksitagumik turvavarustuses löögiterminalina?
Millised on reaalsed indikaatorid ehk milline liiklejakategooria on kõige tundlikum KLT kehva seisundi suhtes?
Pakuks, et ratastool ja lapsevanker või ka rulaator. Nende võrdluses ehk ratastool. Sest kui ratastool saab liikuda, siis tõenäoliselt pääseb läbi ka lapsevanker. Mõlemast on üsna lai variatsioon, kindlasti on lapsevankrite maailm kirjum. Ratastoole on võimalik rentida/laenutada ja need on suhteliselt standardsed ehk ühetüübilised, vähemalt lapsevankritega võrreldes. Ning tõenäosus, et ratastooliga liikuv indiviid vähem jõudu rakendada suudab oma edasiliikumiseks. Ratastoolid võiks väga laias laastus jagada elektrilisteks ja mitteelektrilisteks. Ning ratastooli kasutajad ka omakorda kahte gruppi, ühes on suhteliselt nõrgemad, kel näiteks kaelatrauma olnud, ja teises tugevamad, kes näiteks sõjas vaenlase või teiste transpordivahenditega jäsemeid kaotanud kuid ülakeha tugev, sportlasega võrreldav. Siit tulenevalt, peaks kriitiliseks lugema pigem selle nõrgema kategooria.
Mis on ratastooli jaoks kriitilised olukorrad? Üks on kindlasti libedus ehk haardetegur. Ja teine, jõud mis on vajalik et kohapealt liikuma saada. Miks jõud? Kui võtta kinnisõidetud lumi, siis on kindlasti selline vahefaas, kus on nagu küll kinni sõidetud, kuid ratastool oma väikse rattaga vajub sellest lumest läbi, auku. Sellisest august end välja lükata on raske. Nagu ka lihtsalt ebatasase teega, mingid jäised künkad ehk muhud või tagurpidi pööratud muhud ehk lohud. Või kaldpinnaga, mis trepi kõrvale tehtud ehk lihtsalt järsema kaldega teega. Sõltumata hooldusest on piiratud tee kalle, mida loetakse normaalseks et ratastoolikasutaja sellest üles saaks, võtame selle kahele või kolmele tasemele, hea-rahuldav-erandlik. Järelikult, ei tohiks ratastoolil kulgeja jaoks reaalne takistus ka talvel olla suurem kui normijärgne erandlik seda tähendab. Ja kriitiliseks on jõud mis on vajalik liikumahakkamiseks – kas siis “kinnisõidetud lumes” või lihtsalt konarlikul pinnal, või ka ülesmäge etteantud kaldega. Normitekstis on erandlik tase 10% ja seda suht lühikesel maal.
Kusjuures, tegu ei ole ju vaid talvise olukorraga. Takistusjõud on täpselt sama oluline ka suvel, näiteks liivast, kruusast või killustikust kattega teel liikudes. Ei ole nii oluline, kas või millised on teel ebatasasused ja kui pika latiga neid mõõdetaks, pigem see, millist jõudu on tarvis rakendada nende takistuste ületamiseks.
Haardeteguri mõõtmiseks on ühtkomateist olemas. Reeglina siiski autosõidualadel ja kasutatavad autosõidukiirustel, sest haardetegur on kiirusest sõltuv. KLT sobilikuks on Inglise Pendel (hinnaklass 5 k€) kuid seda talvel ja väljas ei kasuta. Ning ka Rootsi seade T2GO, kuid selle hinnaklass on 20-25 kilo eurosid. Mis on ilmselt liiga kõrge latt et just KLT hooldustaseme hindamiseks kasutada. On ka teconer.fi, optilised seadmed mis mõõdavad teekatte peegeldust ja temperatuuri ning tuletavad sealt libeduse. Neid seadmeid on proovitud ka jalgrattale paigutada.
Kas keegi maailmas on veel miskit sobilikku leiutanud, rakendanud ja toodab? Jalgrattaga on püütud haardetegurit mõõta, ka takistusjõu mis taandatud veeretakistuseks, mõõtmiseks on rattale paigutatud kalde ja tuulekiiruse mõõtjad ning pedaalidele rakendatava jõu ja kiiruse järgi saab võrrelda erinevaid teekatteid. Hollandis vastava rattaga katseid tehtud – kuid need on kõik ikkagi ühekordsed katsed, valmis seadmeid hästi ei leia. Kas õnnestuks viga parandada, mõtlen seda mõõteseadme puudumist. Esmalt tuleb kontrollida kas eeltoodud mõttekirjeldus toimib, prototüübiga. Kui sellega okei, siis vaatame kas ja kuidas edasi.
Jah, probleemi sedasi ei lahenda – seda probleemi et mingi osa aastast tee libe on. Või lund sajab ja see kinni sõidetakse. Eks siin tuleb ka edaspidi vahet teha, millise liiklejakategooriaga konkreetsel teel arvestama peaks ja sellest tulenevad omakorda hooldusnõuded. Kuid vähemalt on siis midagigi mõõta võimalik ja hinnata, kas ja kui palju miski meede aitab. Ehk tuleks veel üks indikaatorseade teha (pakiroboti analoog) – kui see suudab ise edasi roomata, on nõuded täidetud? Miks ainult talvel? Näiteks, kruusatee, liivane randaminek või ka künnis ja tõstetud äärekivi kergliiklustee suunal (sõidutee ületusel, ohutussaarel) – kõigil neil juhtudel on tegemist kriitilise jõu kontrollimisega ka siis, kui haardetegur pole teema.
Marken Murdla magistritöö peaks siin sammukese edasi viima, abiks kuldsete kätega Kalev Tikk ja katsejänesena Villu Urban ning loomulikult kogu T-Konsult OÜ ja E-Pavement OÜ meeskond. Prototüüp areneb, jääge lainele! Seade (RAFT-prototüüp – resistance and friction tester) on juba varustatud elektrimootoriga. Veel lisada aku ja andmesalvestus ja saame veel katsetada.
