Ei tahaks terminoloogias liialt peatuda, mõisted “kergliiklus” ja “kergliikleja” viitavad kerglasele otsusele kellegi poolt. Üheselt saame aru vaid kondiauruga liikujatest. Ainsa erandina on aktsepteeritavad invaliidide abivahendid – elektrilised ratastoolid, seni kuniks ka nende kiirus on lähedane jalakäija omale. Ühiseks ohujooneks on väikserattalisus, mis seab liikleja ohtu, kui tee pole piisavalt tasane. Jalgrattal on mõned eelised, nii ratta diameetri kui lenksu laiusega seotult. Suuremarattaline ei ole nii tundlik ebatasasuste suhtes, laiem lenks annab parema juhitavuse. Euroopaski on tajutud, et ratta diameeter on ohuga seotud ning soovitatud ka tõuksidele vähemalt 30 cm diameetriga esiratast.
Kas elektrilised abivahendid kuuluvad kergliiklusvahendite kategooriasse? Üks lihtne vahetegemine on kiirusega seotud. Teine elektrilise abi ulatusega – kas paigalt liikumiseks on vaja seadet lükata või vändata, samuti, kas kiiruse suurendamiseks on vajalik täiendav lükkamine või väntamine ja elektriabi piirdub saavutatu hoidmisega? Abivahendid mille puhul nii kohaltliikumiseks kui kiirendamiseks piisab “gaasipedaali” vajutamisest või käepideme pööramisest, ei peaks kuuluma kergliiklusvahendi kategooriasse.
TTJA ja registrid. Kui üle 25 km/h liikumisvõimelised abivahendid ei tohiks kusagil liigelda, siis ei tohiks neid vahendeid ka legaalselt müüa. Vähemalt ilma selge hoiatuseta, et sõiduvahendi kasutamine avalikel teedel on keelatud. Ehk siis vajaksid kõik kõnealused abivahendid registreerimist ning „looganumbri“ puudumisel võiks juba sõiduvahendi avalikult teelt koristada. Ka jalgratastel on ju registreerimiskohustus olnud, nii esimeses EW’s kui ka nõuka-aegu.
Otsusel, et kergliikleja võib kasutada jalakäijaga sama teepinda, on vähemalt kaks aspekti, üks seondub jalakäijate (ehk kaasliiklejate) ohutusega, mis tuleneb kiiruste vahest. Ja teine, tee pinna omadustega. (Eba)tasasus, haardetegur (ehk näiteks, lahtine liiv asfaldil) ning mitmesugused üleminekud, kas äärekividest või tõstetud pindadega (künnistega) seonduvalt. Ei soovitud „progressi“ vastu võidelda, siis tuleb leppida tagajärgedega.
Jalgratturitele ei ole alati tingimata vaja asfaltkatet. Erinevates riikides on levinud ka kruusast või killustikust (sõelmetest) kattega jalgrattateed ja -rajad. Paraku ei ole see katteliik väga sobiv väikserattalistele abivahenditele. Ehk siis, need vajavad kallimat materjali.
Sõiduteel on ka jalgratastega probleem. sest sõiduraja servad, teepeenrad või ohutusribad sõiduraja ja äärekivi vahel ei ole tihti üldse tasased, halvemal juhul on seal restkaevud. Seega, kui kergliikleja on sõiduteel, liigub ta siiski suhtkoht tavasõiduki parema ratta jäljes.
Tee(katte) omadused. Avalikele teedele on seisundinõuded sätestatud määruse 92 lisas 10. Nii tasasust kui haardetegurit on võimalik mõõta, sätestada määruses avalikele teedele konkreetsed tasemed, mida tagada tuleks. Seni ei ole seda vajalikuks peetud, kuid juhul, kui need väikserattalised abivahendid on tulnud selleks et jääda, oleks mõistlik ka teekatte kvaliteedi nõuded sellele vastavaks kujundada. Tasasuse mõõtmiseks on sobilik seade olemas (isegi Eesti toode), haardeteguri jaoks vähemalt Eestis veel mitte. Nõudeid pole, siis ei osteta (ehk ka ei konstrueerita) mõõteseadmeid. Mõõdaks, kuid nõuetele vastavusse viimine ka maksab. Teeomanik nõuaks sel juhul karmimate nõuete täitmiseks ka rohkem raha. Kes maksab? Kui eelarve pingeline, siis loomulikult ei kehtestata ka kvaliteedinõudeid sest nende täitmine maksab. Kandevõimega on asi veidi lihtsam – tuleb täpsustada kergliiklusalade hooldustehnika nõuded ja kasutada vaid kergemat tehnikat.
Liiklusreeglid. Põhimõtteliselt võime ju aktsepteerida, et jalakäija teadmised liikluseeskirjadest on piiratud. Kuid iga jalakäijast kiirem liikleja peaks seadust paremini tundma kui jalutaja sest kiirusega tõusevad ohud. Nii endale kui teistele. Võib mõista, et kui otsustati tõuksid lubada kõnniteele, mõisteti et tõuksikasutaja kes liikluseeskirjadest midagi ei tea, on oht eelkõige iseendale. Paraku, kiirem abivahend kõnniteel on oht jalakäijale. Ning selline otsus eeldaks, et tõuksikasutajad on vastava koolituse saanud. Nii liikluseeskirjade kui sõiduoskuste osas. Kahjuks ei saa siin vanusepiire tõmmata sest kuigi lapsi püüame eriti kaitsta, siis oluline osa juhtumitest on ka täisealiste sektoris.
Kui lõviosa kergliiklejatega seotud tervisekahjudest on ühesõidukijuhtumid, saab järeldada et oluline osa probleemist seondub teedega. Teede (mitte)vastavusega väikserattaliste abivahendite eripäraga. Mida teha? Teed korda? Kiirused alla? Elektriliste abivahendite kasutust piirata või koguni keelata? Või siis, silmad kinni pigistada ja loota, et Darwini reeglid probleemi päevakorrast maha võtavad.