Vihmavee äravool ja teised riigid.
Eesti sajuveekanalisatsiooni süsteemid on valdavalt välja ehitatud Nõukogude Liidu vastavate normatiivide alusel. Ilmselt on aja jooksul muutunud valingvihmade intensiivsus – see omakorda on seotud laiemalt kliimamuutustega, kuid ka üldse veeringe kiirenemisega (lageraied hajaasustuse aladel ja vett mitteimavad pinnad tiheasustusaladel). Muutunud on standardid, EVS 848:2013 täiendati oluliselt 2021 ja uuenduse käigus tõusid valingvihma arvutusliku intensiivsuse numbrid kordades (kas ka piisavalt, võib vaielda, sest ekstremaalsete kogustega, mis võivad esineda kord paari aasta jooksul, ei tule ka uuendatud normide kohased süsteemid toime), süsteemid on aga valdavalt varem välja ehitatud ehk siis projekteeritud enne 2021 standardi uuendamist. Probleemid seonduvad ühisvoolse ja lahkvoolse kanalisatsiooni erisusega – spetsiifilist sademevett võib juhtida ka otse merre, ühisvoolse kanalisatsiooni puhul peab vesi igal juhul läbima puhastusseadmed.
Tallinnas on laialt teada Tuukri tänava ja Laagna tee mured varasemast ajast, praegu pigem Tammsaare-Järvevana Pärnu maantee aluse süvendiga. Analoogseid probleeme esineb ka mujal, eriti rajatistega, kus silla pealesõitude ehitusmahtude optimeerimiseks on ristuv tee viidud süvendisse.
Ei ole Tallinn ega ka Eesti laiemalt selles suhtes unikaalses seisus, viimasest ajast meenuvad mitmed valingvihmadest põhjustatud uputused Soomes – Helsingis ja ka mujal. Lahendust olemasolevas linnakeskkonnas eriti ei ole, sest suuremad veekogused eeldaksid oluliselt jämedamate torude paigaldust maa alla. Seetõttu püütakse rajada rohkem rohealasid, mida võib ajutiselt üle ujutada. Sõltuvalt aluspinnastest ja veetasemetest võib kõne alla tulla vee immutamine pinnasesse, kuid savipinnaste või ka paekiviplatoo veeimavus võib olla piiratud ehk olematu. Lahtine kraav on oluliselt paindlikum valingvihmade suhtes võimaldades ka ajutist üleujutust, kuid kindlasti vajavad kõik veejuhtmed ka hooldust. Imbalades kasutatakse ka sellist taimestikku mis talub ajutist liigvett, samuti suudavad taimed veest võtta toitaineid ja sisuliselt puhastada vett. Lahtiste veejuhtmete ehk kraavidega on mõistlik koormus hajutada, mitte ehitada suuri ja sügavaid kraave sest need võivad nii lastele kui loomadele ohuks saada. Maastikuarhitektid oskavad sulatada liigvee hajutamist linnakeskkonda viisil, mis pigem rikastab seda.
Võimalused on haljastuse kujundamiseks ka vihmapeenrana, autoparklates saab kasutada murukivi, suurte kaubanduskeskuste parklad võib kavandada ajutiste sademeveepuhvritena, kus näiteks kuni 10 cm veetase võiks veerandtunniks lubatud olla. Üldjuhul ongi probleemiks lühiajalised väga intensiivsed valingvihmad, pikema aja jooksul osa veest imbub pinnasesse ja osa mahub ka torudesse. Teedehituses otseselt on siiski võimalused piiratud, vettjuhtivad katendid meie kliimavööndis hästi ei toimi – kõik taandub vaba ruumi, rohealade olemasolule ja loomisele ning kujundamisele pigem poolmetsikul viisil.
Ruumivajadustega peab arvestama üldplaneering, mis Tallinna puhul on aastast 2001 ja kuuldavasti uut ei tehtagi, lepitakse linnaosa taseme planeeringutega. Planeeringus kasutatakse mõistet “siniroheruum” ja selle jaoks ongi vajalik vastavate alade kavandamine, kuhu vihmavesi juhtida.
Viimsi vallal on isegi vastav juhend välja töötatud. https://urbanstorm.viimsivald.ee/wp-content/uploads/2021/08/urbanstorm-teavik_EST_veebifail-1.pdf
Seegi tekst sai kokku pandud ajakirjaniku soovil – kas ja kuidas seda kasutatakse, pole enam minus kinni.
Huvitavat lugemist samal teemal veel: https://novaator.err.ee/1608876989/rohelises-linnas-hoolitseb-tulvavee-eest-vihmapeenar ja https://maakodu.delfi.ee/artikkel/78982476/vihmapeenar-aitab-uleliigset-vett-koguda-ja-paastab-aia-uputusest