Teedeehituses kasutatakse erinevaid materjale, kallimad ja tugevamad ülakihtides ning järjest allpool odavamad ja nõrgemad kohalikud materjalid. Looduslike materjalidena on levinud purdsetted – liivad ja kruusad. Kui materjal leidub vahetult objektil, sama maaeralduse piires, on tegemist pinnasega mida on samuti võimalik teisaldada, näiteks süvendist muldesse. Kui aga materjal tarnitakse eemalt, karjäärist, on tegemist ehitustootega vastavalt ”toote nõuetele vastavuse seadusele”, kehtib kvaliteedikontrolli süsteem, karjääri valdaja toodang peab olema üldjuhul akrediteeritud (st toodangu vastavus kehtivatele nõuetele peab olema tõendatud akrediteeritud asutuse poolt /sertifitseerija/) ja materjalidele esitatavad nõuded on määratletud MTM määruses 74 (samas on ka kasutusalasid, millele sertifitseerimisnõuet pole). Turujärelevalvet teostab TTJA. See on nüüd ametlik ja keeruline jutt. Kui püüda aga lugu lihtsalt ja selgelt esitada, siis toimib asi nii:
- Karjäärides ei ole looduslikud materjalid homogeensed, erinevused on nii kihilises paiknemises kui ka sama karjääri eri osade vahel. Selleks et toodet müüa, peab toode olema testitud. Testimiseks võetakse proovid ja karjääri valdaja (ma nimme ei kasuta mõistet omanik) peab tagama, et müüdav kaup ka paberitele vastaks. Kuidas? Tõenäoliselt ainult läbi homogeniseerimise ehk segamise või ka sõelumise ja pesemise ning väga täpse kontrolli. Kõik see maksab. Ja kas on mõtet? See, kes kvaliteedilati kõrgeks ajab, ei saa oma materjali hinna pärast müüdud.
- Materjal transporditakse objektile, paigaldatakse ja tihendatakse. Paraku võivad kõigis neis kolmes faasis protsessid materjali omadusi muuta – transpordil ja paigaldusel näiteks segregeerumine ehk peenemad ja jämedamad osakesed paiknevad eraldi, tihendamisprotsessis võib muutuda terastikuline koostis ehk terad puruneda. Liivadel vähem, kruusal rohkem. Karjääri omanik peaks tagama ainult seda, et karjääri väravast väljub õige materjal. Kui on kahtlus, et protsessi vältel omadused oluliselt muutuvad, tuleks seda eeldatavat muutust arvestada juba karjäärimaterjalidele esitatavates nõuetes, sest suure tõenäosusega ei ole need muutused mõjutatavad ehitaja poolt ehitusprotsessis.
- Nüüd võtab objektil tihendatud kihist proovi omanikujärelevalve esindaja ja selgub, et paberite järgi nõuetele vastav seda enam ei ole. Ning käsib materjalid asendada. Ehitaja võtab ühendust karjääriga, see teatab et ”kui ei meeldi, osta mujalt, ah jaa, selle materjali võid ju tagasi tuua kui sul vaja pole, ja maksma ka ei pea”. Milles seisneb karjäärivaldaja vastutus? Riskid on maandatud ehitajale. Jah, vastus on et osta siis karjäärist materjal mis vastab aste karmimatele nõuetele, ehk see siis on pärast tihendamist soovitud näitajaga. Kas aga sellist materjali üldse leidub kuskil, ei huvita tellijat sest kui ehitaja on riski võtnud et teeb asja, mis tellijale meeldib, siis on see ehitaja risk. Kuniks leidub lolle kes riskivad. Ok, eks igal riskil on hind. Ja nii need ehitushinnad kerkivad nagu pärmil.
- Et lugu päris lihtne pole, on nii mõnigi laboritest küsitava täpsusega. Ka sama labori tulemused võivad kõikuda mis viitab pigem konkreetse katsemetoodikaga seonduvale võimalikule hälbele ehk hajuvusele, veel mitte kaheldes labori enda töö kvaliteedis või adekvaatsuses. Kunagi on tehtud ka võrdluskatseid laborite vahel, kas seda praktikat ka jätkatakse? Lisaks on standardis öeldud, et tihendamiseks kasutatav materjal ei tohi enne tihendatud olla – siit tuleneb kohe probleem, kui materjal on võetud tihendatud kihist. Standard sätestab, kuidas proovi võtta kuhjast – see tuleb võtta erinevatest kohtadest ja keskmistada. Midagi sellist ei ole olemas tihendatud kihist proovi võtmise kohta. Tellija kasutab siin sisuliselt jõuvõtet ja on need võtted ka oma juhenditesse ning lepingutesse sisse kirjutanud viisil, mis ei võimalda ehitajal vaielda.
- Kui materjali sõelkõvera nõudest võiks aru saada sedaviisi, et konkreetse sõelkõvera puhul on tagatud teekonstruktsioonis vajalikud omadused, peame siin silmas näiteks kandevõimet, siis arvutustes kasutame tõepoolest täna erinevatele liivadele erinevaid arvutusparameetreid. Kuid kuskohast need parameetrid pärinevad, kas need on mõõdetud? Ei tea et oleks. Teiste riikidega võrreldes selgub tihti, et meie liigitus on oluliselt detailsem, tõenäoliselt seda detailsust ei olekski vaja.
- Sõelkõverast veel – liivade puhul mängib lõimisetegur – kas materjal on ühtlaseteraline. Cu=d60/d10, kus d60 on (virtuaalse) sõela diameeter, mida peaks läbima 60% (ja vastavalt d10 – 10%), tegeliku kõvera näitudest interpoleerime need 10 ja 60% tasemed, kuid interpoolida tuleb läbi logaritmi.
- Arvutusparameetritest on öeldud näiteks sisehõõrdenurk. Üks võimalus on kasutada tabeliväärtusi, kuid on ka teine – sisehõõrdenurk sõltub liiva tera kujust (Krumbeini tabel mikroskoobiga tera kuju järgi teguri leidmiseks, mis valemiga annab sisehõõrdenurga).
- Regulatsioonidest – iga liigutuse kohta peaks olema vastav dokument ja kui neid on palju, siis ei pruugi need enam omavahel klappida. Täna reguleerivad tee-ehitusmaterjalidele esitatavaid nõudeid peaasjalikult määrus nr 74 ja vastavad tootestandardid. TTJA teostab järelevalvet vastavalt määrusele, sertifitseerija vaatab aga standardit, kuid peab samuti jälgima määruse nõudeid. Sertifitseeritud tee-ehitusmaterjal peab vastama mõlemale. Siit tekib küsimus, et kas need kaks on omavahel ka pidevalt kooskõlas?
- TTJA teostab järelevalvet. Kuidas? Ilmselt alles siis, kui keegi kaebab et karjäär müüs mulle jama. Karjäär püüab rahulikult ära klattida – ära siis osta siit kui see kraam sulle ei meeldi, aga ära homme ka tule kui protestima hakkad. Mis teoorias juhtuda võib? Et karjäärilt võetakse õigus seda materjali müüa? Seni pole vist juhtunud. Milline koosseis TTJA-l on? Kui võrrelda praegust süsteemi näiteks politseijärelevalvega siis tähendaks ju asi seda, et politsei tegelebki ainult nende avariidega, kus juhid kokkuleppele ei jõua. Ei mingit ennetustööd, föönikampaaniat või puhumist. Kas see on siis eesmärgiks? TTJA väidab täna, et KUI ostjaks on juriidiline isik siis ei ole tegemist nende kapsamaaga – tarbijakaitse katab vaid füüsiliste isikute kaitse. Tehniline järelevalve? Formaalselt võiks paber kehtida karjääriväravast väljasõiduni. Sest edasi võivad vähemalt teoreetiliselt materjali omadused muutuda.
Kuidas edasi?
Kvaliteetsete materjalide kättesaadavus on ajas vähenev, siin on kaks võimalust, kas hakkame sisuliselt uurima, et tegelikult kasutatavad materjalid reaalselt täidavad meile vajalikud nõuded, mitte formaalsed vaid näiteks, reaalselt mõõdetava konstruktsiooni kandevõime, või hakkame sisuliselt kõiki looduslikke materjale väärindama ehk siis pesema ja sõeluma ja purustama kui vaja. Esimesel juhul panustaks uurimisse ja tõesti kontrolli, kuid mitte formaalsete materjalide omaduste vaid konstruktsiooni tegeliku kandevõime kontrolli. Kindlasti ka see maksab. Kuid samakindlasti võin väita, et lõppkokkuvõttes vähem, kui materjalide kohustuslik väärindamine et tõepoolest iga koorem standardile ka vastaks. Lisaks, on nii mõnigi näitaja komplitseeritum sõltudes mitmest parameetrist korraga mistõttu standardile vastavus ei taga kandevõimet. Mõõdetav kandevõime seevastu peaks paremini tagama konkreetse materjali vastupidavuse teekonstruktsioonis ja seega kogu konstruktsiooni toimivuse.