Norm, juhend ja JOKK – värskelt on kära Haapsalu peatänava kivisillutise kohta. See nimelt on ebatasane. Tehtud murtud pinnaga sillutiskividest (plaat on suhteliselt õhem, kivi paksem). Ehituse kvaliteedinõuded on kirjas MTM määruses nr 101. Sealt leiab kivisillutise kohta mõndagi, kuid siiski vähe, paragrahv 7 räägib sillutiskattega tee tasasusnõuetest – meetrise latiga kuni 5 mm (see võiks õige olla tehiskividel ehk betoonist toodetud kividel), klompkividel kuni 15 mm. Tundub, et tegemist on murtud pinnaga klompkividega. Seda tasasust mõõdetakse meetrise lati all kiiluga. Võiks arvata, et kivi pinna osas on nõue täidetud. Lati paneme maha ja kiil sügavamalt vahele ei mahu, kivi kohal vähemalt. Kividevahelised vuugid ei ole lõpuni täidetud – aga see on (teatud piires) ka normaalne. Ning üldjuhul, kuna kivid on põhiliselt ebaregulaarse paigutusega, ei mahu kiil ka vuugivahe kohta. Fotosid objektilt leiab võrgust juba rohkesti. Nüüd tuleks küsida, mis nõudest räägib teine minister. Samast majast kuid teine minister, EIT määrus 28, sätestab juhuslikult samuti paragrahvis 7, et: Ülekäiguraja liikumissuunal ei tohi teekattematerjalina kasutada muna-, täringu- ja muud ebatasast ning laia ja sügava vuugivahega paigutatavat kivi, välja arvatud muinsuskaitsealal ja UNESCO maailmapärandi nimekirja kantud alal.
Antud juhul tõepoolest on see kivi laia ja sügava vuugivahega ning ebatasane. Kuid – määruses kasutatakse termineid suhtelisel kujul, mitte absoluutsetena – järelikult, kõik on suhteline ja vaieldav. Kui kivi vastab standardile, ei saa ka kivi kallal iriseda. Paber on ju olemas, tootjalt (teadagi, paber kannatab kõike). Ei ole ühtegi sentimeetrit ega muud mõõdetavat kirjas. Kuidas on lood UNESCO ja muinsuskaitsega, paraku täpselt ei tea. Tallinna vanalinn on seal tervikuna, seega siin selle määrusega vehkida ei saa. Haapsalu muinsuskaitsealased eritingimused üldplaneeringule sisaldavad küll huvitava teksti.
Katendid. Teede katendid on ajas muutnud. Käesoleval ajal peetakse vanalinna jaoks sobivaimaks lahenduseks teede graniitkiviga sillutamist. Samas on see kõige kallim lahendus. Kompromisslahenduseks on teede ja kõnniteede sillutamine betoonkiviga. Käesolevaks ajaks on punane betoonkiviparkett laotud kogu ulatuses Väike-Mere ja Kõlakoja tänavatele. Ülejäänud tänavatel on laotud betoonparketti kõnniteedele. Väikeste mõõtmetega betoonkividest parketiga kõnniteede katmist tuleb kindlasti jätkata. Kui võimalik, siis kasutada seda ka sõiduteedel. Tasapisi võiks Haapsalu vanalinn saada asfaltivabaks. Kaaluda võiks ka suuremate betoonplaatide kasutamist kõnnitee katendina.
Järelikult on muinsuskaitse ise sätestanud oma nõuded, mis ratsutavad üle EIT määrusest. Ja midagi konkreetsemat ise asemele ei paku. Ilmselt ka projekti kooskõlastanud, nagu ka muud instantsid. Ja ega seda EIT määrust pole ju tglt keegi lugenud 😉
Aga probleem on kahtlemata olemas. Lihtsalt, see mida Haapsalus kasutati, ei ole klompkivi, selline nagu Tallinna vanalinnas leidub. Võimalik, et tulebki tänavakividele veel täpsemad nõuded ette kirjutada. Täna käitume nagu meremees tormisel merel ilma kompassita. Aga selleks, et kompassist kasu oleks, peaks kõigepealt kaart ees olema. Kes selle kaardi tegema peab? MKM pakub et TRA. TRA leiab et nemad riigiteedel seda ei kasuta, järelikult pole nende asi. Pealegi, raha ka ju pole. Kes siis? Üks lihtsam variant on – kui Eestil puuduvad omad juhised, kasutada naabrite omi. Soome InfraRYL (viimased uuendused juunist 2022). Paraku on see vaid soomekeelne ning tagatipuks, kättesaadav vaid aastase litsentsitasuga võrguversioonina, mis ei ole nii väga odav. Hinnavahed nii suurusjärgu jagu või enam veel, rohkem kui üks hästi paks raamat.
Kuuldavasti ka seda EIT määrust kohendatakse. Milliseks, veel ei tea.