Ehitusinseneri kutse – piirid või piiritus (põhitekst)

  • Post author:
  • Post category:Artiklid
  • Post last modified:16. juuli 2021

Koolitus Addenda korraldusel 31.03.2021, tuginedes eelteatele – Ehitaja/Ehitusuudiste artikkel detsember 2020, mis kirjeldab lühidalt asja sisu. Ning siin lehel ka leitav. Veidi täiendatud 17.05.2021 Riigikohtu otsuste valguses ja veidi veel.

Järgnev lugu on koostatud teedeinseneri vaatevinklist, kitsamas fookuses on teekatend. Valupunkte on palju. Sagedasti tuleb ette olukordi, kus regulatiivsetes raamides on puudujääke ja neid püütakse ära kasutada, kompides piire erinevate kutsete-ametite vahel. Ajendiks on olnud kolm konkreetset juhtumit. Kirjatükki koostades olen teemasid ka kolleegidega arutanud, mistõttu võib kirjutatu olla paljude lugejate jaoks liiga detailne. Ka vajaks tekst veel redigeerimist, sest tõenäoliselt olen siin nii mõndagi kirjeldanud mitmes erinevas lõigus ja osa mõtteid võivad seega korduvalt esineda. Varem ilmutatud lühikokkuvõte sisaldab ka samad põhipunktid, kuid et aeg on vahepeal edasi kerinud, on ilmselt lisaks avatud ka uusi aspekte. Nii mõneski küsimuses olen esitanud mõtted ehk seemne arutelu jätkamiseks, sest ühest vastust või lahendust pole olemas.

Kutsesüsteem on euroopalik, mis peaks olema tervik mille erinevad tükid on täpselt omavahel kokku sobitatud. Meil paraku on toimetatud eraldi, erinevate valdkondade esindajad ei ole omavahel mängumaad piisavalt täpselt ära jaganud (insenerid omavahel, arhitektide ja maastikuarhitektidega, mõnedel aladel on kutse andjaid mitu ja nende määratlused ei kattu, õnneks mitte inseneridel). On selgelt „oma alad“ ja täpsemalt määratlemata eikellegimaad ehk „hallid alad“. Tõenäoliselt on põhjus ametkondlikkuses ja juristid, kes asja traagelniitidega kokku on püüdnud siduda, ei ole sisusse piisavalt süvenenud.

Kui raamdokumentideks peaksid olema kutsestandardid (neid on vahetevahel üsna tihti uuendatud), siis on võimalik kompetentsipiire täpsustada ajutisemat laadi kutse andmise korra dokumendis – paraku on kutse uuendamise tempo 5…7 aastat ning suhteliselt värske kutsega inimeseni võib täpsustus jõuda suure ajalise nihkega. Seetõttu on vajalik ka meediatähelepanu – et süsteemis osalejad (nii insenerid kui tellijad) tajuksid paremini kutsete tegelikke piire. Tellija harimine algaks näiteks Valdade ja Linnade Liidust. Samas tuleb harida ka kõiki neid, kel mingisugunegi teemalähedane kutse olemas, aga ka kutse andjaid, sest nii mõnigi probleem saaks lahenduse läbi standardi või korra.

1. Kas objekt nõuab kutsega isikute kaasamist

Ehitusseadustik (EhS)[1] määratleb ehitise jagades selle hooneks või rajatiseks. Peaminister Ratas esitas väite, et kirik on ehituslik hoone, millest tuleneb järeldus, et hoone võiks ka mitteehituslik olla? Võib küll mõista, et osa teid on ise kujunenud – jalgrajad ja isegi metsateed, kuid et hooned? Pigem viitab see poliitikupoolsele halvale seadusetundmisele.

Hoone on väliskeskkonnast katuse ja teiste välispiiretega eraldatud siseruumiga ehitis. Kõik ülejäänud ehitised liigituvad rajatisteks. Seega, teedeehitusega seonduvad ehitised on rajatised. Teedevaldkonna regulatsioonid kehtivad avalikult kasutatavale teele ja avalikkusele ligipääsetavale erateele. Avalikult kasutatav on riigitee, valla (KOV) tee ja avalikuks kasutamiseks (lepinguga) määratud eratee. Avalikkusele ligipääsetav on eratee, mis on tee omaniku poolt määratud avalikkusele suunatud funktsiooniga. See viimane on mõneti ebamäärane termin ja võib väita, et kuni sellele puudub vaba juurdepääs, ei ole ka omanikul loakohustust ega ka vajadust kvalifitseeritud ekspertide kaasamiseks. Loakohustused on täpsemalt fikseeritud ehitusseadustiku lisas. Siiski võib KOV kui ehitusloa väljaandja sätestada loakohustuse ka objektidele, mis seadusetähe järgi seda tingimata ei nõua. Keerulisem on lugu seniste erateedega, mis antakse üle vallale kas täielikult (omandiõigus – tavaliselt arenduspiirkondade teedevõrk, kuid arendusena saab käsitleda nii kipspõllukvartalit kui ka Kopli või Paljassaare uusarendusala mis väikelinnakese mõõtu) või lepinguliselt hooldada/hallata. Sel juhul saab vald (KOV) midagi ette kirjutada, kuid võrdse kohtlemise kontekstis võib see juriidiliselt keeruline olla. Lisaks liigitub nendel teedel paljugi tagantjärele tarkuse kategooriasse.

Kui on tegemist loakohustusliku objektiga, on kutse vajalik, seda nii projekteerimisel, ehitamisel kui järele valvamisel.

2. Kas kõigile teedele on projekti vaja?

Maanteeameti (nüüd siis Transpordiameti) kodulehel on tüüpkatendid väikese liiklussagedusega teedele – need kehtivad teatud juhtudel, kui aluspinnasel on piisav kandevõime ja kui liiklussagedus jääb alla 1000 auto ööpäevas. Suurema liikluse korral tuleb katend projekteerida. Linnatänavatele on ka tüüplahendused (Tallinnas, kuid neid ei saa automaatselt laiendada mujale – üheks põhjuseks aluspinnasega seotud eeldused). Projekti vajalikkust võib vaadata ka teisest lähtekohast – teetööde kirjeldused asendavad väiksemate tööde puhul projekti, põhierisuseks tavaliselt standardse joonistekomplekti puudumine (geoalus ja sellega seonduv, muuhulgas kooskõlastused mis eriti olulised siis, kui näiteks tee nõlvas paiknevad kaablid). Mis on väiksemad tööd? Samaväärse osa asendamine – nagu on kirjas ka Ehitusseadustiku lisas. Definitsioon toodud MTM määruses 102

Juhindudes põhimõttest, et mis pole keelatud, on lubatud – on ka sel juhul, kui otsest keeldu pole, mõistlik ka sisuline reglement koostada et mitte liialt riskida – kuna mitmesuguste trasside ala kooskõlastuseeldus on geoalus, kaevetööks loetakse süvistamist üle 30 cm, siis juhul kui sügavamale ei minda, peaks olema võimalik ka teetööde kirjelduse kasutamine. MTM on seda mittevajalikuks pidanud, leides et projektiga tööst järgmine madalam tase võib olla lihtsalt remont.

3. Kutsed ja taotlemine

Süsteem

Insenerikutse on osa kutsesüsteemist, mille raamistik on kutseseaduses[2]. Kutseseaduse järgi kirjeldab kutsestandard kutsetegevuse ja esitab kompetentsusnõuded. Ehitusseadustiku järgi võib valdkonna eest vastutav minister (MTM) määrusega kehtestada tegevusaladele vastavad soovituslikud kvalifikatsiooninõuded. Teedevaldkonna kutseid andis varem Ehitusinseneride liit, täna teeb seda Asfaldiliit (nüüd ümber nimetatud taristuehituse liiduks). Samas on ka kutseseaduses §5 all  (3) Kutsestandardite koostamise, muutmise ja vormistamise korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. Mis üheselt näitab, et asi tuleb MKM poolel lahendada. MKM määrus 61 tegeleb vaid tegevusalade jaotusega ja sisuliselt ei räägi kvalifikatsiooninõuetest midagi (v.a. liiklusohutuse audiitor kel peab olema erikoolitus).

Kutsesüsteem peaks katma kogu kutseharidusega seonduva, tase 1 – eeldab toimetuleku õppekava läbimist, tase 2 lihtsustatud õppekava tuginedes põhikooli haridusele (lihttöölised), tase 3 – oskustöötajad kuid põhihariduse nõudeta, tase 4 gümnaasiumi- ehk keskharidus ja kutsekeskharidus, tase 5 – kutse-eriharidus, oskustöötajad, meistrid ja tehnikud. Järgnevad tasemed eeldavad juba kõrgemat haridustaset. Paraku ei ole siin päris ühest mõistmist ja üleminekuaja hariduse liigitamises on mitmetimõistetavusi ja probleeme, mida ka riigikohus harutas (aluseks väide, et kui varasema reglemendi alusel – näiteks, Maanteeameti väljastatud tegevusload – keegi tohtis mingit tegevust teha, siis haridusnõudeid ei saa hiljem karmistada ehk konkreetset ettevõtlust keelata või piirata.). Üleminekuaja all mõistan seda, kui senistest tehnikumidest said (rakendus)kõrgkoolid (TEMT… Kõrgem Tehnikakool… Tehnikakõrgkool) või ka õppekava muutused TTÜ raames, mistõttu võrdlusaluseks on võetud ainepunktide arv. Lihtsustatud lähenemine – kui tehnikumi on mindud pärast keskkooli/gümnaasiumi, on tase inseneri oma (baka), kui põhikoolist siis ei. Seda ka siis, kui läbitud on erialases mõttes täpselt sama programm ja saadud ka täpselt samasugune diplom ehk lõputunnistus.

Madalamad tasemed (kuni 5 kaasa arvatud) on töölise/tehniku tasemed.

  • Maastikuehitaja – tundub imelik kutse, seonduvalt teedeehitusega – sest selles valdkonnas omistab kutseid Eesti Maastikuehitajate Liit ja muuhulgas loetakse kompetentsideks sillutise (betoonkivi, looduskivi, puit) ja sõelmeteede rajamist ning tööülesanneteks ehitamist, klientidega suhtlemist ja järelevalvet. Osakutsena on tase 4 all sillutise paigaldaja ja õpetatakse seda muuhulgas Tallinna Ehituskoolis. Tõsi, kutsestandardit uurides selgub, et maastikuehitaja põhisuund peaks olema mitmesuguste aedade ehitus, paraku laiendatakse seda ka teedeehitusvaldkonda – näiteks “hoovid korda” raames parklate rajamise ja laiendamiseni ja ka laiemalt, sillutiskatete paigaldamisele. Nimetatud tasemetel puuduvad igasugused haridusnõuded, kuid oskusnõuetes räägitakse ka arvutikasutuse oskustest – paraku ei sisalda soovitud oskused CAD failide käsitlemist. Samuti ei haaku standardis kasutatav terminoloogia teedeehituses kasutatavaga ja vastavas kutsekomisjonis puuduvad teedeehituse eksperdid.
  • Teedeehitaja – tase 3 ja 4 on teetöölistele, valmistab ette Järvamaa Kutsehariduskeskus ning kutseid annab Asfaldiliit, need haakuvad üldise süsteemiga kuigi siin puudub täna 5 tase.

Tase 6 vastab keskastme juhile ja eeldab bakalaureuse kraadi või rakenduskõrghariduse diplomit (mind küll koolitati küll nii, et see on ikkagi lõpetamata kõrgem haridus). Kõrvalepõikena, ei ole ka ametinimetuste rida sugugi süsteemne. Insenerikutses loetakse diplomeeritud inseneriks (kõrgharidus, magistrikraad) tasemele 7 ja volitatud inseneri tasemeks 8, mis vastab ka doktorikraadile, arhitektidel on volitatud arhitekt ka tasemel 7; 8 taseme arhitekti nimetus on volitatud arhitekt-ekspert. Siin võiks siiski olla ühtne süsteem et volitatu nimetus vastab 8 tasemele – sellest langevad täna tegelikult välja kõik arhitektikutsed.

Esmane insenerikutse antakse koos koolilõpudiplomiga – tase 6 eeldab sisuliselt tehnikumi, täna ehk bakalaureusetaset (loevad kogutud ainepunktid), tase 7 magistrikraadi. Nii neid ka nimetatakse – 6. taseme insener, 7. taseme diplomeeritud insener ja 8. taseme volitatud insener. Diplomiga saadud kutse on esmane ja igavene, allkirjaõigusliku kutse jaoks on vajalik erialane kogemus, teatud aja järel kutse taastaotlusel ka täiendõpe. Sel teel tagatakse ka, et insener vajalike uuendustega end kursis hoiab. Esmakutsega insener võib ja peab inseneritööd tegema et kogemusi saada, kuid need tööd peavad olema kontrollitud pädeva inseneri poolt. See allkirjaõiguslik insener allkirjastab küll projektidokumendid, kuid kas ta alati ka tegelikult kontrollib tehtut ja juhendab tegijat? Ahelas puudub tagasiside, kui noor insener taotleb kutset, peaks ta viitama juhendajatele kelle käe all ta oma kogemused omandas ja lisama juhendaja(te) kinnitused ehk soovitused. Ehitusinseneridel peab insener esmase kutse taotlemisel või kutse taseme tõstmisel oma tehtud tööde kirjelduses näitama ka, kelle juhendamisel neid töid tehti, teedeinseneridelt täna veel seda nõutud pole.

Täna tundub siin ka teine probleem olema juriidiline – nimelt, EhS on sätestanud volitusnormi MTM jaoks, et sätestada alade jagunemine ja kvalifikatsiooninõuded – paraku määruses 61 (2017) on jagunemine küll olemas (kuigi seda täieliselt ei järgita), kvalifikatsiooninõuetest on juttu ainult LOA osas, kõik muu on jäetud kutsestandardi reale – Riigikohus leiab (2021) et nii ei ole õige. Siis määrus peaks olema palju detailsem (siin on tegemist MTM juriidikute kalaga). Ka Riigikohtu üldkogu leidis et MKM peab oma vead ASAP parandama.

Teine teema mida Riigikohus klaarib, seondub TKTK eellastega, nimelt ei loeta kõrghariduseks seda, mis on saadud põhikooli baasilt vaid ainult seda mille aluseks on gümnaasium, probleemi olemus seisneb selles, et nimetatud isikutel on olnud inseneriõigused enne kutsesüsteemi kehtestamist ja tõenäoliselt ei vasta reglemendile nende õiguste piiramine. See piiramine aga ei pruugi olla lubatav. Tõsi, igasugused üleminekuajad on juba möödunud ning sellise “pooliku” haridusega isikutel tuleks võtta täiendavad kursused TTÜ-s et vääriline kutse kätte saada. Siit areneb aga järgmine teema, kui selliselt läbitud täiendavaid kursusi (samas pingis tavatudengiga) võetakse täiendkoolitusena ja selle alusel omistatakse kutse, kehtib koolitus 10 aastat. Kui aga täpselt sama kursuse järel on vormistatud ka magistritöö ning saadud lõputunnistus, on see igavene.

Nii ehk naa, Riigikohus otsustas et nii Ehitusinseneride Ligit kui Asfaldiliit (täna siis Taristuehituse Liit) peavad nüüd kulusid katma. Aru ma ei saa kui nad tegutsesid MKM juhiste järgi, siis peaks ju MKM maksma kui nad valed juhised andnud on, ehk delegeerinud edasi asju milleks neil õigust pole.

Spetsialiseerumine

Teedevaldkonnas spetsialiseerutakse esmalt teede ja sildade vahel (raudteedest pigem ei räägiks, see on paljuski omaette maailm) ning edasi valitakse kompetentsid, mille osas tuleb kutse taotlemisel pädevust tõendada tehtud töödega. Reeglina ei tegele sillainsener teedeosaga ja vastupidi. Reeglil on erandid – nimelt on insenere, kes on taotlenud nii teede kui sildade alalt kutset, sel juhul on tegemist ka eraldi kutsetunnistustega (ühel inseneril mitu kutsetunnistust). Valitavate kompetentside osa on ajas muutunud – kui selgelt võib eristada projekteerimist, ehitamist ja omanikujärelevalvet, siis lisandunud on projekteerimise juhtimine ja ehitusjuhtimine, mis mõlemad mõeldud nii tellija kui töö täitja pooljuhtidele (mitte tippjuht, kuid ka mitte otseselt projekteerija või ehitaja) ja ekspertiis ning audit. Tuleb rõhutada, et projekteerimise juhtimine ei tähenda kompetentsi otseselt projekteerimises, ka kvalifitseeritud projektijuhil peab olema kvalifitseeritud projekteerija. Ekspertiisi osas on erinevaid lahendusi; on see projekteerijate lisategevus, omaette kompetents või võib ekspertiisi teha ka omaniku järele valvaja. Liiklusohutuse auditeerimine eeldas varem lisaks haridusele ka projekteerija kogemust, täna enam mitte. Audiitoritele on lisaks praktilise kogemuse nõuetele tõsisem koolitusprogramm mis eksamiga lõpeb.

Teedeinseneride varasem kutsestandard nägi ette valitava kompetentsina inseneride koolitamise ja uurimistöö. Hüdrotehnikainseneridel on see nii ka täna, ehitusinseneridel koolitamisele lisaks arendustöö kuigi sisu on analoogne. Kui teedeasjanduses pole vaja enam kedagi koolitada või midagi uurida, siis järelikult pole vaja ka vastavaid kompetentse reguleerida? Või tuleb järeldus ja eeldus vahetada, Tallinna linn on valmis ja Eesti teedevõrk tervik, ka remontida pole midagi vaja, rääkimata uutest kaadritest või uurimistest. Inseneride koolitamine on tegelikult täiskasvanute täiendõpe, seda ka kõrgkoolis põhikohaga töötades, paha ei teeks ka sel juhul täiendkoolitamise valdkonnas lisakoolitus kuigi täna otseselt seda ei nõuta. Siis, kui insenerikutses on sees koolitamine, olgu kõigil (ka teedeinseneridel). Kui koolitamiseks on koolitajal vaja endale mingit koolitust ja eeldust, tuleks ka insenerikutsetest kõigist koolitamine välja võtta (eeldades koolitajatelt vastavat koolitajakutset mis tuleb eraldi taotleda) või lisada koolitada soovivatele inseneridele kõigile ka vastav koolitajakoolituse läbimise nõue. Kas kutse on vajalik? Näiteks Töötukassa eeldab, et kui töötu toetusrahade eest koolitust saab, siis seda koolitust peab andma professionaal ehk koolituse kutsega isik. Kui insenerikutses on see koolitus sees, peaks sellest ka Töötukassale piisama. Kui ei, siis tõenäoliselt mitte. Osa koolitusfirmasid esitavad täiskasvanute koolitaja (andragoogi) kutse lektoritele eeltingimuseks lugedes seda siis ka firma tegevuse kvaliteedi näitajaks või koguni garantiiks.

Uurimis- ja/või arendustööd – kas vastav kutse on vajalik? Kellelt seda töö eeldusena nõutaks? Mida see kompetents annab? Näitab et oled midagi ära teinud? Kuid seda peaks nägema ka ETISes kirja pandud tööde järgi? Ehk siis tugineks välja antav kutse  pigem tehtud töödel ETIS-andmebaasi järgi.

Iga taotletava kompetentsi osas peab taotlejal olema selle taseme töökogemus – selleks, et saada 8 taseme kutset, peab viimastel aastatel olema tehtud piisav arv 8 taset eeldavaid objekte (arvestatud kasutatud inimkuudes). Võimalik on ka erinevate tasemete kombineerimine – ühes valdkonnas kõrgem, teises madalam tase (ka sel juhul on tegemist eraldi kutsetunnistustega). Võib-olla peaks spetsialiseerumine olema veel sügavam, näiteks, lahutades projekteerimistöö konstruktiivseks ja vormistuslikuks? Olukorda leevendab see, et perioodiks on kuni 7 aastat (8 taseme puhul 10), kuhu referents-tööd peaksid mahtuma. Viimasel ajal on tõstetud 7 taseme lage – järjest vähem on objekte, mille keerukus eeldab 8 taseme inseneri panust, võibolla peaks siin olema määrav hoopis süvitsiminek, mingi kitsama valdkonna osas tipptase – metoodikate ja juhendite väljatöötamine, mis ei pruugi alati tähendada piisavas mahus vastava kaliibriga objektidega tegelemist – see võib sõltuda rohkem tööandja läbilöögivõimest ja vähem konkreetsetest inseneridest. Või on see süvitsi minek pigem teadus ja uurimistöö?

Üldine lävend kutse saamiseks – reguleeritud on 8. taseme lävendit, kuid ebaselge on 7. taseme ehk diplomeeritud inseneri alglävend, siis 6 ja 7 taseme piiriala (mida on võimalik teha ilma magistripaberiteta). Samuti puudub ka 5. tase (ebapiisava haridusega kuid põhjalik praktik), teedeehitaja (tase 4) on oskustööline, kes töötab tööjuhi juhendamisel kuid kas see tööjuht peab olema tingimata inseneriharidusega?

Kutsestandardid sätestavad detailsemalt valitavad kompetentsid

  • ehitusinsenerile lisaks tavapärastele (projekteerimine, ekspertiis, ehitamine, omanikujärelevalve) kutse taotleja poolt valitavatele kompetentsidele ka ehitise auditi kutsega etteantud pädevuse piires. Piirid on fikseeritud hoonetega ja rajatiste osas sadamaehitusega, geotehnika on veidi universaalsem.
  • hüdrotehnika inseneri kutse valitavad osad on samad (sh audit), kompetentsi osas piirdutakse hüdrotehniliste ehitistega. Samas, kas sild ja truup või pais ja tamm on teedeinseneri, hüdrotehniku või ehitusinseneri pärusmaa – ehk on siin mõningane ülekate ehk teemad, mida tohivad teha erinevate valdkondade insenerid?
  • teedeinseneri kutse valitavad osad on samad, eraldi on kirjeldatud silla audit ja tee liiklusohutuse audit. Sillainsenerid ja teedeinsenerid lahutatakse selles standardis varases faasis. Sõnakestki ei ole kirjas tee auditi kohta. Varasema standardi alusel võis silla auditit teha insener, kellel on projekteerija kutse, uue korra järgi väljastatud kutsetes on selleks omaette ala, mida on taotlenud (ja saanud) vaid üks sillainsener (seisuga 01.10.2020).

Ning üks teema veel – projekteerimise juhtimine. VK (vesi ja kanal) inseneridel ja ehitusinseneridel on siin märkus, et teema on laiem sest katab ka teiste siduserialade projektijuhtimise. Siis näiteks tervikobjekt, kus tee on üleval, ja igasugused torud ja traadid all. Paraku, teedeinseneridele seda märkust toodud ei ole, järelikult teede projekteerija ei saagi tervikprojekti juht olla? Pakun et see on tõsisem möödalaskmine ja vajab korrigeerimist standardis.

Kas see on piisav jaotus, kas peaks mingid tegevused veel täpsemalt olema eristatud? On asju, mis lahendatakse spetsialiseerumisega ja asju, millega tegeleb iga firma ise. Lisategevused, mis peaksid olema täiendkoolituse teemad (osa neist ongi) – kandevõime mõõtmised, objektil proovivõtmise metoodika ja mitmed muud sellised ehitusprotsessis vajalikud või tugitegevused – on ehitajale ja omanikujärelevalvele kohustuslikud. Kas ka omaette kompetents? Laboratooriumitööd? Kas igal inseneritaset eeldaval ametil peab olema vastav kutse?

Õnneks on olemas kutseregister – avalik andmebaas, kus igaüks võib kontrollida, kas konkreetsel inseneril on kutsed, mis tal teatud töid lubaks teha ehk vastutada nende tööde eest. Kahjuks töötab asi ühtpidi ilusti – otsides konkreetse isiku kutseid, kuid teistpidi on probleeme kui soovime leida vastava (soovitava) kutsega isikuid, sest standardi redaktsiooniliste muutustega on muudetud ka kutsete, ametialade või lisakkompetentside nimetusi, mistõttu päringud tuleks teha iga konkreetse kutse erineva tekstivormi suhtes. Ka ei ole kutseregistris fikseeritud, millises piirkonnas konkreetne spetsialist tegutseb, puuduvad ka lingid seotud firmadele. Ehk on siin erialaliitudel veel mängumaad kuidas teenuse pakkujad ja tegija otsijad paremini kokku viia.

Asfaldiliit (nüüd siis Taristuehituse Liit) tegeleb teemaga, kutse andmise korra ja kutsestandardi uue redaktsiooni koostamisel võetakse need teemad siit arutusele ja lisatakse. Erinevate alade ühtlustamine peaks olema küll Kutsekoja probleem (nii see, et sarnaseid kutseid annavad välja erinevad instantsid, kui ka see, et tasemenimetused oleksid ühtlustatud). Küll aga võtab see protsess aega.

4. Firma ja isik

Kompetents. Seega, isikul on kompetents ja kutse. See on vajalik vastutava tegija kompetentsi tõestamiseks. Firmal on majandustegevuse registris sissekanne. Ning majandustegevuse teated ja tegevusload kui tegevus on loakohustuslik. Ehituses piirdutakse reeglina siiski teadetega. Teates esitab firma vastutava isiku ja selle isiku kompetentsi tõendava kutse. Selles osas on seotud kutseregister, ettevõtteregister ja isik. Ning vastutav persoon (pädev isik) peab kinnitama oma õigussuhte konkreetse firmaga. Firmal võib vastutavaid persoone olla mitu, ka ühel alal võib neid olla mitu. Kuid üks isik võib vastutav olla kuni kolmes firmas. Tõestamine täna piirdub siis ainult isiku kinnitusega, kuigi siin peaks olema midagi enamat. Mingi lepinguline suhe.

MTR. On juriste, kes leiavad, et kõik allkirjaõiguslikud isikud peavad olema majandustegevuse registris kirjas. Usun ise, et piisab sellest, kui MTRis on üks vastutav insener igale teatamiskohustuslikule tegevusalale ning et konkreetse objekti lepingus on fikseeritud konkreetsed pädevad isikud (kutsega), kes antud firmat antud lepingus esindavad kuid milline on nende isikute lepinguline suhe firmaga, ei mängi antud juhul rolli. MTR omab informatiivset funktsiooni ja reaalselt toimetavad turul ka firmad, kellel puudub MTR kanne konkreetse tegevuse kohta ka siis kui see tegevus eeldab registrikannet. Kui seejuures suudetakse lepingutes fikseerida pädevad isikud, jääb üles vaid MTR reglemendi rikkumine millega peaks tegelema TJA. Põhimõtteliselt on küsimus vastutustest, sest kuni puudub kohustuslik vastutuskindlustus, saab vastutada vaid firma. Ning reaalne karistus saab täna olla MTR kande kustutamine. Valeandmete esitamise eest võib firma saada kuni 1300 € trahvi – pole just palju. Kui just vastutuskindlustust pole. Aga selleks on liiga lihtne uue firma asutamine ja vana läbi tankistide lõpetamine. Reeglina võib vastutuskindlustus olla suurematel firmadel, seda igas sektoris – seepärast, et teatud hangetes on tellijad seda nõudnud. Kuid alustaval või väikefirmal seda kindlasti ei ole.

Lipuinsener. On tavaline, et ehituses kasutatakse mitmeid alltöövõtjaid. Iga firma MTR registreering eeldab vastutava kvalifitseeritud inseneri olemasolu (täna nimetatakse seda “pädevaks isikuks”, paraku võib üks insener olla vastutavaks kuni kolmes firmas ja on levinud nn lipuinseneri staatus. Ei kontrollita, milles seisneb vastutava inseneri seos firmaga kuigi see peaks olema tuvastatav (lepinguline suhe isiku ja firma vahel näiteks palga ja sotsiaalmaksu maksmise kontrolliga, või tegelikult ka lepinguline suhe kahe firma vahel kus insener on teise firma palgal). Igal juhul peavad ehituse dokumendid olema allkirjastatud tõendatud pädevusega inseneri poolt. See konkreetne insener ei pruugi samas olla MTRis vastutava insenerina fikseeritud (kuigi, ka selles osas juristid vaidlevad, esineb ka seisukoht, et MTRis peavad vastutavana olema kirjas kõik kutsega insenerid kel konkreetsel objektil on allkirjaõigus). Seaduses on fikseeritud, et pädev isik peab kinnitama oma õigussuhet ettevõtjaga, kuid ei ole täpsustatud, mida loetakse õigussuhteks ja kuidas seda tõestada. On eksperte ja juriste, kes on seisukohal, et allkirjaõigus firma töödes on ainult MTR vastutaval inseneril – minu meelest on firmal võimalus lepinguga ka esindusõigus delegeerida.

5. Planeerimine

Planeerimisseadus[4] sätestab, kes võib planeeringuid koostada. Planeeringutel on erinevad tasemed üleriigilisest detailseni. Peaks toimima ülalt-alla hierarhia, paraku on tegelik elu teistsugune. Tallinna üldplaneering on aastast 2001 ja väidetavalt planeeritakse sealtmaalt linna linnaosade kaupa. Paraku on Kesklinna linnaosal vastav üldplaneering seni puudu, selle koostamist alles alustati. Ega Põhja-Tallinnaga asjad palju paremad pole (planeerime asustust millega Koplisse lisandub Pärnu linna maht, kuid kuidas see uuselanik teiste linnaosadega suhtleb ehk liigub? virtuaalselt?). Lasnamäe ja Pirita suhtlus teistega käib läbi Kesklinna, kuidas nende huvid peaksid olema esindatud Kesklinna ÜP-s? Linn on seotud organism, sidemeks on mitmesugused võrgud ja võrgustikud, millest tulenevalt peaks näiteks teedevõrku planeerima koordineeritult mitte ainult linnaosade vahel vaid ka linnaga piirnevate omavalitsustega koostöös. Täna on raske tuvastada märke sellisest koostööst. Tegelik elu kipub arenema krundi kaupa, alt üles, kõrgema taseme planeeringuid madalama tasemega muutes. Sellised muudatused peaksid kajastuma ka kõrgema taseme planeeringutes, vähemalt üldistustena. Kuivõrd ongi linna areng planeeritav? Võibolla on linn isereguleeruv organism? Kui nii siis poleks ju ka vastavaid ameteid ja ametnikke vaja? On ka algatatud diskussioon et Tallinnal peaks olema peaarhitekt. Kuid arhitektid ei tegele piisavalt liiklusega, veel vähem selle planeerimisega.

Avalik ja erahuvi detailplaneeringus. Kuna detailplaneeringu kulud katab huvitatud osapool, reeglina maaomanik, siis kipub tulemus kallutatud olema, et planeeringuala maksimaalselt müüdav oleks – tulemusena jäetakse teedele ja trassidele ruumi vähem kui standardid ette näevad. Planeeringu koostaja võiks eriosade puhul ikkagi vastava valdkonna eksperte kaasata, paraku ei tee keegi oma tööd tasuta ning odavpakkumistes jääb vähe ruumi erialainimeste kaasamiseks. Nii saame näiteks kaevud rattajälgedesse sest trassid mujale ei mahu (seda isegi Ülemiste sõlme uusehituses), kergliiklejatele vähe ruumi ja ristmikele või hoovist väljasõitudele pimedad nurgad ehk puudulikud nähtavuskolmnurgad. Kui tee kavandamisega kaasneb detailplaneering, siis ei haaku projekteerimise ja planeerimise avalikustamise ja teavitamise protsessid just parimal viisil. Kuigi linnatänavatele on oma standard, sõltub asulat läbiva riigitee puhul selle standardi rakendamine riigitee valdaja tahtest. Ja kuna planeeringu koostamist finantseerib arendaja, siis – kes maksab, see tellib muusika.

Objekti liiklusmõju. Planeeritakse mingi konkreetne objekt, näiteks hotell või kaubanduskeskus. Liiklusmudelis kontrollitakse vahetult objektiga piirnevate ristmike/sõlmede toimivust. Kuid korraga on planeerimises mitu objekti ning keegi ei kontrolli mis juhtub siis, kui mitu objekti ka valmis ehitatakse, sest mõjud on kontrollitud vaid lokaalselt ja ühekaupa. Keegi ei vaata kaugemale. Ning kui asi tõsiseks läheb ja arendaja soovib lubatut realiseerida, antakse mõista et objektile pääseb juurde vaid jala või tõuksiga.

Parkimisnormatiiv. Linnatänavate standard (EVS 843) annab raamistiku, mille uba seisneb põhimõttes, et südalinna jaoks antakse ette maksimumpiir millest üle ei tohiks, äärelinna jaoks miinimum. Kuid elu on veidi keerulisem, mistõttu tuleb normatiivi kasutada mõistusega. Näiteks, kui me ei ole ka päris linnakeskuses ja tsoneerimisega ongi ala määratletud ääre-tsooni, kuid tegemist on väga hea ühistranspordiühendusega, saaks leppida ka väiksema parkimiskohtade arvuga. Selleks on Transpordiameti raames kasutatav üle-Eestilise katvusega võrgurakendus, mis sisaldab ühistranspordi sõiduplaanid ja peatused ning pakub välja teguri, mida võiks rakendada normatiivile.

Kellest me räägime planeerimises?

  • Ruumilise keskkonna planeerija (tase 7), tegeleb planeeringu protsessiga, koostab meeskonna ja korraldab ning planeerib. Projekti tasemel kaasa ei mängi, kuid peab planeerimisel kaasama vajalike valdkondade spetsialistid, et planeering arvestaks kõiki vajalikke aspekte ja oleks realiseeritav ka normitehnilises raamistikus. Kutseid väljastab Eesti Planeerijate Ühing.
  • Volitatud maastikuarhitekt (tase 7) või volitatud maastikuarhitekt-ekspert (tase 8), varem kehtis ka diplomeeritud maastikuarhitekti (tase 7) kutse. Tegevusvaldkond – lisaks planeeringutele ehitusprojekti arhitektuuri välisruumi osa, sealhulgas teed ja väljakud, kuid – eskiisi tasemel ning sisulistes osades projektijuhina. Kutseid väljastab Eesti Maastikuarhitektide Liit (EMAL).
  • Volitatud arhitekt (tase 7) või volitatud arhitekt-ekspert (tase 8) võib vajadusel olla ehitusprojekti peaprojekteerija. Sel juhul loetakse ta tööülesandeks „Ehitusprojektide koostamise korraldamine, sh ehitusprojekti erinevate osade koostamise koordineerimine“. Siit ei tulene, et planeerijal ja arhitektil peaks olema kompetents projekti eriosade lahendamiseks, sealhulgas mitmesuguste arvutuste teostamiseks ega ka eriosadega seonduva normatiivbaasi ja juhendmaterjali tundmiseks. Kutseid väljastab Eesti Arhitektide Liit.
  • Viimasel ajal on esinenud juhtumeid, eriti kergliiklusele suunatud aladel, kus on tõenäoliselt ületatud kompetentsipiire – seda nii kõnniteede ja väljakute ehitamisel sillutiskividest või betoonplaatidest kui ka sõelmete või killustiku kasutamisel kergliiklusteede kattes. Ühelt poolt, kui pole arvestatud võimaliku hooldustranspordiga kõnniteel mis võib sidumata vuugi ja lubatust suurema vuugivahe korral tuua kaasa kivide nihkumised, mitteadekvaatse aluse puhul deformatsioonid või koguni plaatide purunemise, või teiselt poolt, kui killustikust kattel pole võimalik liikuda lapsevankri või ratastooliga. Need viitavad üldjuhul kompetentsi puudumisele juba projekteerimisfaasis ja kindlasti ka omanikujärelevalves. Kui tellija ei tegele teedevaldkonna teemadega pidevalt, ja ei kasuta kvalifitseeritud konsultante, pole harvad juhtumid, kus projekteerimisprotsessis ei kontrollita eriosade koostajate pädevust (peatöövõtjaks arhitekt ja teedespetsialiste ei ole kaasatud). Kõik vastava eriala spetsialistide kaasamised tuleb dokumenteerida, kui peaprojekteerijal puuduvad tõestatud pädevused teedevaldkonnas.
  • Kõik alad, kus võib mingis olukorras liikuda sõiduk – peavad olema projekteeritud ja ehitatud teedeinseneri kaasamisega (liikluskorraldus, materjalid, nõuded)
  • Teekonstruktsioonis hiljemalt sidumata aluse ülakihiga peab tegelema teedeinsener (seega, kiilutud alus, seotud alus, katted) – nendel kihtidel on teede-spetsiifilised nõuded.
  • Ma küll ei mõista, miks 7 tasemel arhitekt või maastikuarhitekt peab volitatud olema erinevalt teistest valdkondadest.

6. Projekti staadiumid.

Ehitusseadustik seda ei reguleeri. Nõuded ehitusprojektile(2015)[5]. Ehitusprojekti staadiumid on eelprojekt, põhiprojekt ja tööprojekt.

  • Olenemata esitatud ehitusprojekti staadiumist, annab pädev asutus ehitusloa taotlemisel ehitusprojektile hinnangu lähtudes eelprojektile esitatavatest nõuetest. See võib ehk nii olla väiksemate hoonete-rajatiste puhul, mis pole mõeldud avalikuks kasutuseks, sest hoone eelprojekt sisaldabki seletuskirja ja arhitektuurset lahendust (illustratsioone), kuid selle järgi ehitamine ei ole võimalik. Selle järgi saab küll ehitusloa, kuid ehitamist alustada ei tohi, selleks on vajalik põhiprojekt. Teedes ei peaks ehitusluba saama eelprojektiga – vaja siiski põhiprojekt, vajadusel lisatakse tööprojekt või tööjoonised. Põhiprojektis ei tohi kasutada tootenime vaid tuleb piirduda omaduste määratlemisega (või viidates tootenimele lubades ka samaväärse analoogi – sel juhul täpsustades, milliste parameetrite osas asendus samaväärne olema peaks), tööprojektis (tööjoonisel) tuleb anda konkreetne toode. Lahendust ei anna ka standard EVS 932:2017 sest teede osa või eripära see ei sisalda.
  • Tee ehitusprojektile esitatavad nõuded (2020)[6] sätestab eskiisi kui projektieelse täpsemalt määratlemata dokumentide kogumi, eelprojekti, põhiprojekti ja tööprojekti. Eelprojekti koostamine ei ole kohustuslik, kuid ka eelprojekti staadiumis koostatud projektile, kui see on koostatud põhiprojekti detailsuses, võib anda ehitusloa. See on ilmselt kaasanne tavaehitusest, miks sel juhul aga peab projekti veel eelprojektiks nimetama kui detailsus on põhiprojekti oma? Üldehituses on küll levinud eskiisilaadsed eelprojektid mille alusel otsustatakse, kas sedalaadi objekti soovitud kohas ehitada tohiks, teedeehituse puhul peaks eelprojekti eesmärgiks olema tee asukoha fikseerimine et saaks alustada vajalike maade võõrandamistega.
  • Teedevaldkonnas on võimalik projekteerimis-ehitushange (küllap see on nii ka ehitusinseneridel), sel juhul tõepoolest korraldatakse hange eelprojekti alusel kuid põhiprojekt koostatakse ja täiendatakse paralleelselt ehitusprotsessiga, tihti etapiviisiliselt. Siit ei saa kuidagi järeldada, et põhiprojekti vajadus puuduks, ehk et eelprojekt on piisav et ehitada. Eelprojekti alusel ehitamisega on esinenud probleeme, eelprojektis on näidatud tegevused, mis tuleb kindlasti põhiprojekti faasis läbi käia, kasvõi näiteks detailsem geoloogia või konkreetsed tehnilised lahendused – kui selles mõttes toores eelprojekt otse ehitushankesse lastakse, jäävadki teemad lahendamata. Jah, sel juhul saab tööprojektis lahendada detaile, kuid kui mängus on ka uuringud, võib nende tulemus mõjutada konstruktsioone ja seeläbi ka ehitusmaksumust. Ekspertiis koostatakse ehitusprojektile, mille järgi ehitatakse – siin on kahtlemata probleem, kui ehitusprojekt valmib paralleelselt ehitusprotsessiga. Siit võiks ka edasi mõtiskleda, PPP ja Allianss-tüüpi hangetele, selge peab olema mida selle hanketüübi valikuga saavutada tahetakse.
  • Teetööde tehniline kirjeldus – Maanteeameti juhis MA 2019-XXX sätestab raamistiku, milles tuleb projektis esitada kõikvõimalike tööde mahud. Kuid samas reguleerib ka võimaluse, et konkreetsete tööde jaoks ei olegi projekti vaja koostada, kui saab hakkama töökirjeldustega. Paraku on teetööde tehniline kirjeldus laiem dokument ning seda kasutatakse teeprojektide töökirjelduste ja eelarvestamise jaoks, seega sisaldab see töid ja artikleid, mis rakenduvad ainult koos projektiga ehk projekti baasil. Kuni ehitusseadustiku vastuvõtmiseni kehtis MKM määrus 35 (2010) „Teetööde kirjeldusele esitatavad nõuded ning teetööde kirjelduse järgi tehtavate teetööde liigid ja loetelu“. Ehitusseadustiku lisas on öeldud, et projektid koostatakse ehitusloakohustuslikele objektidele. Osa asendamiseks samaväärsega ei ole ehitusluba ja ka projekti vaja ning sel juhul määrab tööde teostamiseks vajaliku aluse tellija ehk objekti omanik. Kuid seda ainult juhul, kui kavandatav tegevus liigitub osa asendamiseks samaväärsega. Mis on osa asendamine samaväärsega, on leitav määrusest „Tee ehitamise ja korrashoiu terminid“[7], mille kohaselt on seda kattega teele ühe- või kahekihilise ülekatte tegemine, kui alumisi kihte ei asendata, pindamine või remontimine. Kriteeriumiks on, et rekonstrueerimisel muutuvad tee omadused oluliselt. Sisuliselt niipea, kui tegevused ulatuvad alusesse, ei ole enam tegemist osa asendamisega samaväärsega, vaid tee ümberehitamise ehk rekonstrueerimisega. Ka näiteks olukord, kus vanast asfaltkattest saadav materjal stabiliseeritakse uueks aluseks ja rajatakse uus kate. Kuigi, eks siingi on teeomaniku otsustamise koht mida pidada oluliseks. Samas tuleneb siit ka järgmine konflikti koht, millises ulatuses projekteerimisnormi saab/tuleb rakendada. Loodaks et kauaoodatud ettevalmistatav projekteerimisnormide redaktsioon rohkem konkreetsust sisaldab.
  • Võibolla on siin koht kompromissiks, just KOV kontekstis? KUI kogu tegevus toimub tellija maadel (töödega ei minda teiste maaomanike kruntidele), KUI tegevused ei liigitu kaevetöödeks (30 cm süvistamist), KUI tegevused ei mõjuta mingilgi moel alal paiknevaid teiste omanike kommunikatsioone ja KUI professionaal annab kinnituse, et sellisel teel on võimalik saavutada soovitud tulemus ilma liigse riskita…
  • Kui lähtume ühtlustatud määratlusest, eelprojekt-põhiprojekt-tööprojekt, mis ei sisalda eskiisi, ning eeldusest, et ehitusluba võidakse välja anda eelprojektile, siis asetab see eelprojektile mille ülesandeks on pigem variantide võrdlus ja vajaliku maa määratlemine, väga suure koormuse. Ehitusluba omakorda, vähemalt teedeehituses, ei luba veel ehitusloa aluseks olnud projekti järgi reaalset ehitamist alustada. Ehitusloa ja reaalse ehitamise vahel on veel ehituse alustamise teatis – paraku on sel vaid teavitusfunktsioon. Kuidas tagada, et reaalselt ainult eelprojekti alusel koppa maasse ei lööda? Eriti siis, kui eelprojektis on näidatud ära, millised teemad tuleb järgmises faasis enne ehitushanget lahendada. Konkreetne kogemus näiteks geoloogilistest uuringutest mis jäeti tehnilise projekti faasi (täna siis põhiprojekt) kuid tellija pani objekti eelprojektiga ehitushankesse ja kui ehituse käigus kopp turbani jõudis, tuli leiutama hakata.

7. Projekteerija-planeerija

Pädev projekteerija ehk projekteerija pädevuse piirid.

  • Ehitusinsener tunneb hoonete ehitust, kuid ei pruugi olla kursis teedeehituse detailidega, kuigi inseneriõppe alused on samad. Ehitusinsener ei saa reeglina ühtegi tundi elastsete teekatendite teemas. Ka juhul, kui tegemist ei ole avatud territooriumitega (piirdeaiaga hoonekompleks, mis võib sisaldada teid ja väljakuid ning ei pruugi olla avalikkusele juurdepääsetav), võivad nimetatud teede ja väljakute projekteerimisel olla vajalikud eriteadmised ja kogemused, eelkõige muutuva normatiivbaasi ja juhendmaterjaliga kursisolek mida peaks tagama teedeinseneride täiendkoolitus. Ehitusinseneride täiendkoolitus ei kata teedespetsiifikat. Mitmesuguste väljakute sillutiskivi või plaatkatetega seonduv on siseriiklike juhendmaterjalidega paljuski üldse katmata ja tegelik teadmine teedeinseneridel tulenebki täiendkoolitustest. Kui teede ja sildade insenerid ei peaks tegelema hoonete ehitamisega, siis sarnaselt ei peaks ehitusinsenerid tegelema teede ja sildade ehitamisega (ja loomulikult, ka projekteerimise, ekspertiisi, omanikujärelevalve ja auditiga). Kui rääkida ka ainult tüüplahenduste kasutamisest, siis ka siin on piirid, kuna tüüplahendused kehtivad vaid konkreetsete eelduste korral – kui need eeldused on täitmata, on tarvilik konstruktsioon siiski arvutada ja tüüplahendust korrigeerida. Võib olla tarvilik sidusalade osas teatud kattuvus, alused on paljuski samad ja ka meetodid – kuid see kattuvuse osa on täna täiesti reguleerimata – kutsestandard ei sisalda sisuliselt midagi teede ja platside (väljakute) osas. See kattuvus on samas ka teiste valdkondadega, üldehituse alla võime lugeda ka näiteks torutööde pinnase-osa. Kui aga tööala kattub samas ka teedega?
  • Sillainsener ei pruugi olla kursis teedega – tunneb üldisemal tasemel, sedavõrd, kui palju koolist meelde jäänud on, kuid kuna teemaga igapäevaselt ei tegele, võib tõsiselt eksida detailides. Näiteks, võib sillainsener lahendada ka silla pealesõidu, kuid paraku ei tunne ta tihti katendi konstrueerimise ja arvutamisega seotud praktilisi võtteid ja nõudeid, rääkimata liiklusuuringust või koormussageduse mõistest.

Oluline on infovahetus teiste kutsealadega ja teavitamine kutsega antud pädevuste piiridest. Siis arhitektid, maastikuplaneerijad, ehitusinsenerid ja hüdrotehnikainsenerid.

Kõigi nende liitude puhul korraga ka küsimus, kuidas lahendatakse sanktsioonid kompetentsipiiride ületamisel? Ehitusinseneridel on juhtum, kus kutse on ka ära võetud.

Teedeinsenerina mäletan juhtumit, kus veel Maanteeameti väljastatud tegevuslubade komisjonile sai tehtud esildis konkreetse (tuntud) projekteerija tegevusloa suhtes, paraku summutasid selle ameti juristid enne, kuid projekteerija oleks kohvilegi kutsutud – seega puudusid igasugused sanktsioonid, isegi hoiatamiseks.

Meedia roll on oluline, sest kutse uuendamise tsükkel on 5-7 aastat. Tellija koolitamine et tellija teaks, mida nõuda ja oskaks kontrollida, kas hanke pakkumises väidetav kutse ka tegelikult olemas ja kehtiv on.

8. Ehitusprotsess ja omanikujärelevalve

Ehitusprotsess.

Eratee ehitamiseks ei ole vaja kvalifitseeritud eksperte üheski faasis, kui tegemist ei ole avalikkusele suunatud erateega. Loakohustusliku objekti puhul on nõutud nii kutsega kodanikud kui tööde dokumenteerimine. Samas on omanikul alati võimalik objekti suunatust muuta, ehitades tee valmis ja seejärel, kui tee on valmis, avada selle avalikkusele (kasvõi viisil, et esmalt tee seejärel kui tee on olemas, hooned mis võivad vajada avalikku ühendust). Siit tulenevalt, on juriidiliselt korrektne võimalus piiranguteta ehitatud erateede avalikuks kasutuseks, rääkimata sellest, et erateed on lepinguga võimalik vallale anda. Võimalik, et just selliste dokumenteerimata ja kutsega spetsialistide kaasamiseta tehtud ehitiste avaliku kasutuse lepingu eelduseks on just kõnealune tee (ja silla) audit, teatud juhtudel võiks siin ka liiklusohutuse audit olla, sest lepinguga võtab KOV enda kanda kõik edasised probleemid. Hoonete ehituses on audit nõutav näiteks juhul kui kasutuseesmärk muutub – siit ehk ka analoog teedeehitusele. Loomulikult on parem probleeme ennetada, esitades arendajale vastavad nõuded juba detailplaneeringu faasis.

Tegelik töö tegija. Juhtub ka seda, et peatöövõtja kooskõlastab ühe alltöövõtja ja kasutab pakkumises selle tõendatud pädevust (kutsega inseneri), kui aga reaalseks ehituseks läheb, teeb tööd hoopis teine. Ilmselt on vajalik, et nii pakkumisfaasis kui ka lepingu sõlmimisel kinnitab just konkreetse objekti vastutav pädev insener oma (digi)allkirjaga oma reaalse osalemise projektis. Ja vastavalt ka igal antud projekti ametlikul dokumendil on vastav allkiri. See ei tähenda, et vastutav insener ise ka igapäevaselt objektil ringi sebib, kuid nagu statuut ütleb, ta võtab vastutuse ja probleemide korral võib vastutus ulatuda kohtulikuni.

Omanikujärelevalve 

Omanikujärelevalve ülesandeks on kontrollida ehitamise projektikohasust ning projekti vastavust normidele ja nõuetele. Et omanikujärelevalve peab olema pädev, siis peaks ta kaasama pädeva isiku juhul, kui tema valvatav tegevus väljub valvaja pädevusalast. Siit tulenevalt, ei ole võimalik, et teedevaldkonna objektil teostab omanikujärelevalvet isik, kel puudub teedevaldkonna kompetents (kutse). Seda on küll tellijal lihtne kontrollida, kuid et mitte jääda lipuinseneri ohvriks, tuleb nõuda et KÕIK dokumendid allkirjastaks ka pakkumises esitatud kutsega insener. See ei pruugi olla sama, kes on MTR järgi firmas vastutavaks, sest tihti on firmas mitu sama hea pädevusega inseneri ja kõiki neid ei pruugi olla mõistlik registrisse kirja panna. Vastutavat inseneri saab ju ka vahetada, selleks kasutatakse taotlust mis osapoolte poolt kooskõlastatakse ehk kinnitatakse. Kuid vastutada saab ainult kutsega isik.

Kompetents. See teema püstitub koheselt siis, kui ka hoonega kaasneb teedevaldkonna objekt mis formaalselt võib liigituda erateeks, kuid mille rajamisele laieneb kompleksi rajamisel palgatud omanikujärelevalvega sõlmitud leping, ka juhul, kui objekt eraldi võttes ei ole loakohustuslik (eratee, mis ei ole suunatud avalikkusele – näiteks eramaal paiknev tootmiskompleksi juurdepääsutee ja parkla või valve ja piirdeaiaga piiratud alas paiknev teenindustee). Pahatihti (õnneks otsestel KOV hangetel mitte niivõrd) jäetakse omanikujärelevalve üldse palkamata (liigne kulu) või loodetakse et hoone ehitamisprotsessi järele valvav insener valvab ka teedevaldkonnas. Paraku juhtub ka seda, et kuigi objekt on selgelt teedevaldkonnast, sisaldab see veidi ka üldehituslikku osa ning leping sõlmitaksegi üldehitajatega. Seega, otseselt tõendamata kompetentsiga isikuga. Tõenäoliselt ei ole siin päris juuksekarva lõhki mõtet ajada, kuigi on selge, et hoonete projekteerija ei kasuta igapäevaselt näiteks pöörderaadiuste vastavuse kontrolliks vajalikku tarkvara, mille tulemusena projekteeritakse parkimismajad, mille osa kohti on kasutatavad vaid mikroautode parkimiseks. Või ehituses jäetakse teadmatusest kontrollimata aspektid, mis peaksid olema kohustuslikud. Kontrolli puudumisel või ebapädevusel võib ehitaja seda ära kasutada, mitte kõik ei paista lõpptulemuses välja (kaetud tööd, aga ka konkreetsete tööde tehnoloogilised eeldused – näiteks, vihmaga või miinustemperatuuridel ei tehta asfalditöid).

Kontrollitavad aspektid. Teedevaldkonnas on vähemalt MTM kvaliteedinõuete määruses (101) sätestatud rida kontrollitavaid teemasid, millega hoone ehitusele spetsialiseerunud järelevalveinsener ei ole kokku puutunud. Tavalisemad on mitmesugused kallete ja tasasuse kontrolliprotseduurid, kandevõime või tihendusteguri kontroll (mis on ka ehitusinseneridel aluste ja vundamentidega seoses) aga ka asfaldiproovide võtmised ja asfaltkatete kontrollpuurimised et veenduda kasutatud materjalide ja töö kvaliteedis. Kivisillutistel nii vuugivahe kui tasasuse kontrollimine. Siit tulenevalt, on selge, et probleemide ilmnemisel vastutuse täpsem määratlemine eeldab teatud protseduuriliste reeglite järgimist. Juhul, kui järelevalve on küll olemas, kuid tal puuduvad vajalikud seadmed ja ta toimetab teisel pool kompetentsi piire ning ei ole sellest teavitanud tellijat, on tegemist OJV poolse lepingu jämeda rikkumisega. Igal juhul peavad ehituse täitedokumendid olema allkirjastatud pädeva isiku poolt.

Oluline meedia roll, kuid igal juhul ka see, mis juhtuma peaks kui keegi oma volituste piire ületab. Tellija koolitamine et tellijad teaksid nõuda.

9. Audit

Ehitise audit võib olla kasutuseelne, korraline või erakorraline ning peab andma hinnangu ehitise vastavusele nõuetele, ohutusele või andma muu hinnangu. Pädeva isiku kvalifikatsioon peab olema tõendatud. Ehitise audit võib olla nõutud kasutusloa väljaandmiseks kuid seda ei ole sätestatud kohustuslikuna. Ehitise audit ja liiklusohutuse audit (LOA) on mõlemad teatamiskohustuslikud MTR (majandustegevuse register) tegevused, kuid LOA ei ole ehitise audit. Maanteeamet (MNT, nüüd siis Transpordiamet, TRA?) täidab riigiteedel ja kohalik omavalitsus (KOV) kohalikel teedel Europarlamendi ja Euroopa Nõukogu direktiivis 2008/96/EÜ sätestatud pädeva asutuse ülesandeid ja korraldab liiklusohutuslikud protseduurid (LO avalduv mõju, LOA, tee ohutuse määramine, tee ohutuse kontrollimine ja koolituskursuse sisu) mis on kohustuslikud üleeuroopalises teedevõrgus (TEN-T) ja mida võib (kuid ei ole kohustuslik) laiendada madalama järgu teedele ja tänavatele.

    • MTM määrus 61 (2020)[3] reguleerib ehitise auditi korra, kuid määrust ei kohaldata tee auditile.
    • Ehitusprojekti puudumisel (EhS rakendamise seadus, §28 (6) – enne ehitusseaduse jõustumist ehitatud ehitis) asendab ehitise ohutuse hindamisel seda audit – kas siit tekib kaasus ka teede suhtes, sest kohalike ja erateede puhul on projekti puudumine tavaline, rekonstrueerimisel tehakse tõsisem projekt kuid lihtsamate remonditööde puhul seda ei tehta ja seetõttu võib ka riigiteedes olla teid (teelõike), millel projekt puudub?
    • Kui tee auditit kui mõistet ei ole olemas (LOA ei ole tee audit) ja, ehitise audit ei laiene teele, siis jääb olemasoleva tee kohta arvamuse andmiseks seni vaid ekspertarvamus – kuna iga inimene võib ennast eksperdiks pidada, siis ka see on reguleerimata, kes võib sellise ekspertarvamuse koostada. Ning MKM hinnangul seda ka auditiks nimetada. Kes teab, võibolla ongi nii õige, vähemalt juriidiliselt. Mina nii ei arva, miks – seletan lõpus.
    • Ehitise audit kantakse ehitusregistrisse, kuid see säte ei kehti teede kohta. Võiks, samuti võiks registris üleval olla ka LOA, kuid siin on teeomaniku jaoks oht – kui toimub liiklusõnnetus mille eest on audiitor varem hoiatanud, kuid teeomanik ei ole soovinud ikkagi midagi ette võtta, siis võib järgneda kohtulik vastutus. Täna ei ole LOA aruanded avalikud kuid soovija võib põhjendatud soovi puhul audiitori aruandega ametis tutvuda. Automaatselt paraku seda kuskilt teada ei saa, KAS konkreetsele teelõigule on kunagi üldse audit tehtud. Ehk siis riigihangete registri kaudu? Igal juhul veel mitte teeregistri kaudu.

Ekspertiis, selle vajalikkus ja eksperdi otsused. Ekspertiisi vajalikkuse üle otsustab tellija – selleks ei ole ühtegi kohustuslikku juhist. Eks see otsus tehaksegi lähtuvalt objekti keerukusest, tähtsusest ja ka tellija pädevusest. Eksperdi poolt tehtud märkused on teadmiseks tellijale, tellija ei ole kohustatud neid märkusi mingil määral arvestama. Ka eksperdi otsus ei ole tellijale kohustuslik muuhulgas juhul kui ekspert peab projekti kõlbmatuks ja ei soovita selle alusel ehitust alustada. Sellegipoolest peaks ka ekspertiisi tegijal olema vastav kompetents mida tõendab kutse. Ekspert võib põhimõtteliselt olla ise projekteerija (kuid mitte projekteerimise korraldaja) või ka omanikujärelevalve tegija, kindlasti mitte ise projekteeritud objektil (ekspert on sõltumatu) – igal juhul on ekspertiisi tegemine lisateenus, mitte põhitegevus. Eksperdi kompetents tuleneb reeglina põhitegevusest.

Ekspertiis ja/või audit.

  • Seega, projektile saab teha ekspertiisi, kuid kui projekt on realiseeritud (objekt on valmis ehitatud) siis pole reguleeritud seda, kas ja kuidas saab hinnata, kuidas tee, tänav või väljak vastab nendele nõuetele mis ei ole otseselt seotud liiklusohutusega (kaudne seos on kahtlemata olemas, kui konstruktsioon kuskilt järgi annab). See vastavus peaks olema tagatud projekteerija, ehitaja ja järelevalve pädevusega. Igal juhul on see faas reguleerimata ning parem oleks, kui kasutaksime sellises tegevuses mõistet ekspertarvamus või eksperthinnang – see vähendaks valestimõistmise võimalusi.
  • Kas üldse on vajalik selline mõiste nagu tee audit? Kui leiame, et valmisehitatud tee (tänava, tee, väljaku, kuid mitte silla) ekspertiisi valdkond vajab kuigivõrd reguleerimist. Kindlasti võiks sellist tee auditit teha vaid teedeinsener, mitte ehitusinsener. Ehk võiks tee audit olla pigem uurimistöö alateema sest eeldab mitte dokumentaalrevisjoni (pahatihti puuduvad igasugused dokumendid) vaid nii mõõtmisi kui analüüsi. Sel juhul ei pruugi ka töö sisu nii täpselt olla ühtlustatud. Võrreldes tee auditi funktsiooni hoone või silla juhtumiga, võiks auditi ülesanne olla tee kasutuskorra suhtes ettepaneku tegemine (millist koormust konkreetne tee talub, kas oleks õigustatud koormuspiirangute kasutamine või on koguni vajalik tee kasutust piirata ehk keelata). Teisalt, ka probleemsete juhtumite lahendamine, kui tuleb leida, miks tulemus ei ole soovitu ja ka juhendmaterjalide koostamine. Tegelikult taanduvad paljud mõtted uurimistööde alateemasse, mis on samuti valdkond, mida hetkel teedeinseneri kutsena taotleda ei ole võimalik. Ehitise auditi koostamise käigus võidakse tulla järeldusele, et lõpliku hinnangu saamiseks on vajalikud täiendavad uurimistööd. Täna on tee audit reguleerimata, mis tähendab, et seda võib teha igaüks sest tee-ehituses on kõik eksperdid. Ning igale kirjatükile (följetonile) võib panna pealkirjaks, et see on tee audit.

Nii ekspertiisi kui auditi korral vaatab tellija aruande läbi ja reageerib igale eksperdi/audiitori ettepanekule, kas ettepanek arvestada või mitte ja põhjendab otsuse.

Tee audit on vajalik, alustame kutse teemadest ja ilmselt on vajalik ka MKM määruse muutmine, mis täna selgelt teedevaldkonna määrusest välja jätab. Oluline muudatus oleks aga kõigi auditite kohustuslikus avalikustamises.

10. Tellija roll

Eeldame tellijalt teatud kompetentsi – lisaks oma soovide määratlemisele peaks olema selge ka oma kompetentsi piir, on asju mida saab otsustada, kuid rida teemasid, kus regulatsioonid selge raamistiku seavad. Pahatihti on sel raamistikul augud sees, katmata alad või määramatused mida JOKK lahendusteks hea kasutada. Või siis, ikkagi normitehniliselt katmata alad. Kas peabki kõik kaetud olema?

Kutsesüsteemis on ehitusjuhtimise ja projekteerimise projektijuhtimise kutsed, kui tellijal puudub kompetents, tuleb osta teenust.

    • Konsultant. Haridus ja koolitused peaks andma selle teabe, mis vajalik et konkreetse ülesande puhul korrektne mängumaa piiritleda. Me ei kipu ostma projekti burgeriputkast, eeldame et projekteerijal peaks olema kompetents. Miks eeldame, et arhitekt on nii tugev universaal et tingimata lisaks arhitektuurile (mis niigi sisaldab väga paljude probleemidega tegelemist) on ta täiendavalt pädev nii projekteerimise juhtimises kui ka teedeehituses. Kui mõistame, mis on ehitis siis ehk suudame lähteülesandesse ka sisse kirjutada vajalikud kompetentsid. Ning kui ise ei suuda, ehk palkame siis konsultandi kes teab sisust rohkemat kui vaid seda, mis rahade juriidiliselt korrektseks liigutamiseks tarvilik. Konsultant võiks olla vahemees ja esindaja kogu protsessis eskiisist ja hanke korraldamisest kasutusloa väljaandmiseni – koordinaator, kes mõistab tervikut ja vahendab erialaekspertide tehnilist kõnepruuki tellijale ning tellija soove tehnilistele teostajatele. Selleks on vaja tunda nii tehnilist kui arhitektuurilist poolt ja protseduurireegleid, pigem inseneriharidust. Soome eeskujul – inseneriteenus, mis katab muuhulgas ka omanikujärelevalve. Erinevalt meil rakendatud skeemist, on inseneril nii otsustusvolitused kui õigused, mida meil tellija kipub kiivalt endal hoidma. Kuna selline koordinaator peaks ka vastutama oma otsuste eest, mitte toimetama poliitilise tellija jooksupoisina, siis võiks see sisaldada ka vastavat vastutuskindlustust mis paraku tõstab teenuse hinda.
    • Poliitiline juhtimine ja inseneriteadmised. Insenerina peaks projekteerija juhinduma esmalt füüsikaseadustest, alles seejärel teistest regulatsioonidest. Täna on tellijaid, kes kipuvad projekteerijale ette kirjutama lahendeid olukorras, kus lahend peaks tulenema konkreetsetest arvutustest. Määrustikku kirjutatakse sisse asju, mis on tehniliselt põhjendamatud ja majanduslikult mõttetud. Õilsal eesmärgil asju paremini teha saadakse vastupidine tulemus. „Poliitilist juhtimist“ tõlgendatakse ka nii, et projekteerija ülesanne on tellija soovid realiseerida ka siis, kui sel tehnilis-majanduslik põhjendus puudub, poliitilisest piisab. On ka selliseid näiteid, kus tüüplahendustele minnes dimensioneeritakse väga tugevalt üle objektid, kus liiklust ja koormust minimaalselt. Tüüplahendused aga kinnitatud ja keegi neid muuta või eirata ei taha/tohi. Lõuad pidada ja edasi teenida?

Tellija koolitamine – nii meedia kui Linnade-Valdade Liidu töökomisjonid ja infolevi, TTÜ (TalTech) koolitused ja Linnade-Valdade päevad. Kas tellijal peab olema inseneriharidus? Juristi haridus? Ka jurist ei valda kogu juriidikat.

Jutuajamised erinevate valdkondade kogenud inseneridega on kinnitanud eeltoodud probleeme, artikli kontekstis võiks ajakirjanik küsida ka teistelt, kas need tunnetavad probleeme ja milles (ehk siis, kommentaare eeltoodud jutule). Allakirjutanul puudub ambitsioon teema eestkõneleja staatuse või muu mainekujundusliku eesmärgi saavutamiseks. Seetõttu võib kasutada ka kollektiivset kõnepruuki.

Addenda korraldatud koolitus kujunes siiski veidi laiemaks – läksime sügavamalt sisse projekteerimise ja planeerimise protsessidesse ja hankekorraldusse, rääkisime filtratsioonist ja külmakindlusest (millest siinsamas keskkonnas rohkem on räägitud) ning lõpuks katsime ka kandevõime mõõtmisega seotud teemad. Ei saa neist kuidagi üle ega ümber ka siis kui alguses otseselt küsitud pole.

KOKKUVÕTE:

  1. Kutse vajalikkus. Projekti vajalikkus. Insenerikutse
  2. Ehitise audit. Ekspertiis või audit. Tee auditi sisu
  3. Projekti staadiumid
  4. Projekteerija pädevus. Ekspertiisi vajalikkus
  5. Omanikujärelevalve
  6. Tellija kompetents

Põhilised probleemid.

  1. Tellija kompetents. Ei fikseerita kompetentsinõudeid ja ei kontrollita nende täitmist. Arhitekt koostab projekti detailsuses, milleks tal puudub kompetents
  2. Ehitajal ja omanikujärelevalvel puudub teetööde valdkonna kompetents, teema on päevakohane just juhtudel, kui tegemist ei ole puhtakujulise tee/tänava objektiga, kui töösse tervikuna on kaasatud ka ehitusinseneride teemasid ning objekt sisaldab näiteks väljakuid ehk platse.
  3. Kergliiklusele suunatud ja sillutiskatete projekteerimiseks puuduvad adekvaatsed juhised
  4. Tee audit kui mõiste on määratlemata, seda kasutatakse ära täna ehitusinseneride poolt, nimetades tööd üldistatult „ehitise audit“. See ei ole juriidiliselt vale, kuni tegemist on reguleerimata alaga. Samas on selge, et audiitor ületab oma kompetentsi piire.

Kolm tõsisemat juhtumit viimasel aastal

  • Otepää keskväljak – betoonplaadid sõelmetest sängituskihil (projekti järgi pidi olema liiva-tsemendi segu), suurem koormus haljastuskastidest (millega tegelikult ei arvestatud üldse). Probleemid puuduvates juhendites ja projektis ning ehituse ja järelevalve kompetentsis. Siit juhtumist hargnes ka põhiline ajend käesoleva kirjatöö koostamiseks. Piisavalt probleeme mis seonduvad kompetentsiga kõigilt osapooltelt, tagatipuks – leidusid rahvusvahelise firma Eesti kontorist ehitusinsenerid kes kogu objektile auditi tegid (2/3 märkustest teedevaldkonnas), kinnitades et tööd vastavad kõigile nõuetele ja olemasolevad defektid likvideeritakse garantiitööde käigus. Ehitusinsenerid, kelle pädevus on kontrollitud ainult hoonete ehitamise osas, ei viidanud oma töös ühelegi teedealasele normdokumendile, millele tehtud tööd vastama peaks. Ning kui nende tähelepanu juhiti asjaolule, et nad opereerivad väljaspool oma kinnitatud kompetentsi valdkonda, vastati et “minult selline töö telliti ja mina nii arvasin”. Tõestus MTM spetsialisti hinnangule, et teede audit ongi vaba jahimaa grafomaanidele ja et seda polegi vaja reguleerida, tee auditiks võib täna nimetada suvalist anekdoodikogumikku. Usun et tegelik asja kordategemine läheb oluliselt kallimaks kui garantiitöödes arvestatud on, juba seetõttu et plaadid on valitud kõige nõrgemad ja odavamad. Ning asendada tuleks sängituskiht ja kõik plaadid. Ja tõenäoliselt suures osas ka paigaldatud asfalt. Kui asi kokku võtta, siis tundub mulle, et kutse väljaandnud asutus ehk Eesti Ehitusinseneride Liit peaks konkreetse kolme inseneri kutsed peatama või tühistama seetõttu, et insenerid on, tuginedes neile välja antud ehitusinseneri kutsele, avaldanud oma seisukohad valdkonnas, mille ulatuses neil puudub tõestatud pädevus. Ei ole võimalik, et teedevaldkonna pädevust tõestaks ehitusinseneri kutse. Tõsi, ka ehitusinsener võib osaleda teedeinseneri täiendkoolitusel ja kuna üldine insenerihariduse baas on sama, on tõesti võimalik ka iseseisvalt teedevaldkonna teemad selgeks teha. Antud juhul seda ilmselt tehtud ei olnud. Ka juhul, kui regulatsioonid teedevaldkonnas auditit üldse ette ei näe, on tegemist oma pädevusvaldkonna piiride ületamisega ning töö tiitellehel 8 taseme ehitusinseneri statuut on dokumendi lugejale eksitav.
  • Rakvere vallimägi – graniitkillustik 3/5 kergliikluse alal ei võimalda ratastega vahendite liikumist. Probleem projektis (jällegi arhitekt) ja puuduvates juhendites. Tellija on küll mõistnud et midagi läks valesti, kui ehitaja sellele tähelepanu juhtis, kuid rahapuudusel otsustas projektikohaselt edasi minna. Varem või hiljem tuleb probleem lahendada ja katted ümber ehitada.
  • Narva korvpalliplats – asfaltplats, mille projekteerimisel ja ehitamisel ning järelvalves ei osalenud teedespetsialistid. Plats ebatasane ja asfaltkattes ning värvkattes praod sees. Tööd on vastu võetud kvaliteeti kontrollimata – lihtsalt järelevalveinseneril (ehitusinsener) puudusid teadmised, kuidas seda teha. Esmane probleem on siiski tellija kompetentsis. Et lastakse projekteerida kutseta või vale kutsega inimestel (arhitekt võib küll projektijuht olla ja protsessi suunata, kuid konstruktsiooni detailid ja kvaliteedinõuded peaks küll teedeinsener paika panema), ehitusele võetakse järelevalve kel teedekompetents puudub – ei tajuta, et kui tegemist on asfalteerimisega, ei laiene sellele tööle ehitusinseneri kompetents jne.

[1] https://www.riigiteataja.ee/akt/110072020040

[2] https://www.riigiteataja.ee/akt/113032019010

[3] https://www.riigiteataja.ee/akt/120102020004

[4] https://www.riigiteataja.ee/akt/119032019104

[5] https://www.riigiteataja.ee/akt/118072015007

[6] https://www.riigiteataja.ee/akt/114012020004

[7] https://www.riigiteataja.ee/akt/107082015002

Ain

TTÜ lektor (teede projekteerimine) T-Konsult OÜ - konsultant volitatud teedeinsener (tase 8)