Ei tahaks terminoloogias liialt peatuda, mõisted “kergliiklus” ja “kergliikleja” viitavad kerglasele otsusele kellegi poolt. Üheselt saame aru vaid kondiauruga liikujatest. Ainsa erandina on aktsepteeritavad invaliidide abivahendid – elektrilised ratastoolid, seni kuniks ka nende kiirus on lähedane jalakäija omale. Ühiseks ohujooneks on väikserattalisus, mis seab liikleja ohtu, kui tee pole piisavalt tasane. Jalgrattal on mõned eelised, nii ratta diameetri kui lenksu laiusega seotult. Suuremarattaline ei ole nii tundlik ebatasasuste suhtes, laiem lenks annab parema juhitavuse. Euroopaski on tajutud, et ratta diameeter on ohuga seotud ning soovitatud ka tõuksidele vähemalt 30 cm diameetriga esiratast.
Terminitest
Liiklusseaduse §2 sisaldab terve rea definitsioone, toome siinjuures ära asjassepuutuvad:
- 13) jalakäija on jalgsi, ratastoolis või muu sarnase üksnes piiratud liikumisvõimega isikule kasutamiseks ettenähtud sõidukiga liikleja. Jalakäijaks loetakse ka inimese lihasjõul liikuvat rula, rulluiske või -suuski, tõukeratast või -kelku või muud sellesarnast vahendit kasutav liikleja ning jalgratast või mittetöötava mootoriga ühe- või kaherattalist sõidukit käekõrval lükkav liikleja;
- 14) jalgratas on vähemalt kaherattaline sõiduk, mis liigub sellega sõitva inimese lihasjõul pedaalide või käsiväntade-hoobade abil, ja eelnimetatud tingimustele vastav sõiduk, mis on varustatud kuni 0,25-kilovatise püsi-nimivõimsusega elektrimootoriga, mille väljundvõimsus väheneb sõiduki kiiruse kasvades ning mille toide lakkab, kui sõitja lõpetab väntamise või enne, kui sõiduki kiirus saavutab 25 kilomeetrit tunnis. Jalgrattaks ei loeta ratastooli, mis on ette nähtud liikumiseks piiratud liikumisvõimega isikule;
- 15) jalgratta- ja jalgtee on jalgrattaga, kergliikuriga, pisimopeediga, robotliikuriga ja jalakäija liiklemiseks ettenähtud tee või teeosa, mis on tähistatud asjakohase liiklusmärgiga. Sõiduteega teede ristmikul on jalgratta- ja jalgtee sõidutee osa;
- 16) jalgrattarada on jalgrattaga, kergliikuriga, pisimopeediga või kaherattalise mopeediga liiklemiseks ettenähtud ja teekattemärgisega tähistatud pikisuunaline sõiduteeosa;
- 17) jalgrattatee on jalgrattaga, kergliikuriga, pisimopeediga või kaherattalise mopeediga liiklemiseks ettenähtud sõiduteest ehituslikult eraldatud või eraldi asuv teeosa või omaette tee, mis on tähistatud asjakohase liiklusmärgiga. Sõiduteega teede ristmikul on jalgrattatee sõidutee osa;
- 18) jalgtee on jalakäija, robotliikuri ja kergliikuriga liiklemiseks ettenähtud omaette tee, mis võib olla tähistatud asjakohase liiklusmärgiga;
- 211) kergliikur on käesoleva seaduse § 87 lõike 12 nõuetele (Kergliikuri valmistajakiirus ei tohi olla suurem kui 25 kilomeetrit tunnis ja kergliikuri, välja arvatud tasakaaluliikuri mootori suurim võimsus ei tohi ületada ühte kilovatti) vastav ühe inimese vedamiseks ettenähtud istekohata elektri jõul liikuv sõiduk, välja arvatud jalgratas. Kergliikuriks loetakse ka käesoleva paragrahvi punktis 80 nimetatud tasakaaluliikurit (tasakaaluliikur on ühe inimese vedamiseks mõeldud elektri jõul liikuv isetasakaalustuv üheteljeline sõiduk).
- 25) kõnnitee on jalakäija, robotliikuri ja kergliikuriga liiklemiseks ettenähtud ja äärekiviga või muul viisil sõiduteest või jalgrattateest eraldatud teeosa, mis võib olla tähistatud asjakohaste liiklusmärkide või teekattemärgistega;
- 42) mopeed on kahe-, kolme- või neljarattaline mootorsõiduk, mille tühimass ei ületa 425 kilogrammi ja mille valmistajakiirus ei ületa 45 kilomeetrit tunnis ning mille sisepõlemismootori kasulik võimsus või elektrimootori suurim püsi-nimivõimsus ei ületa kahe- ja kolmerattalisel mopeedil nelja kilovatti ning neljarattalisel mopeedil kuut kilovatti. Kaherattalise mopeedi sisepõlemismootori töömaht ei ületa 50 kuupsentimeetrit ning kolme- ja neljarattalise mopeedi sädesüütega sisepõlemismootori töömaht ei ületa 50 kuupsentimeetrit;
- 56): pisimopeed on vähemalt kaherattaline istekohaga sõiduk, mille suurim kasulik võimsus sisepõlemismootori korral või mille suurim püsi-nimivõimsus elektrimootori korral ei ületa ühte kilovatti ja valmistajakiirus ei ületa 25 kilomeetrit tunnis;
Kliimaministri (taristuministri) määruses 71: §2 (1):
- 9) kergliikleja on liikleja, kellel on liiklusseaduse kohaselt lubatud liigelda kõnniteel, jalgteel, jalgratta- ja jalgteel ning jalgrattateel;
- 10) kergliiklustee on kõnnitee, jalgtee, jalgratta- ja jalgtee ning jalgrattatee liiklusseaduse tähenduses
EVS 843:2016 Linnatänavad P3:
- 3.55 – jalakäija (pedestrian) – jalgsi või ratastoolis liikleja. Jalakäijaks loetakse ka rula, rulluiske või -suuski, tõukeratast või -kelku või muid sellesarnaseid abivahendeid kasutavat liiklejat (LS)
- 3.57 – jalgratas (cycle, bicycle) – vähemalt kaherattaline sõiduk, mis liigub sellega sõitva inimese või inimeste lihasjõul pedaalide või käsiväntade-hoobade abil. Jalgratas võib olla varustatud ka elektrimootoriga, mille maksimaalne püsinimivõimsus ei ületa 0,25 kilovatti. Jalgrattaks ei loeta ratastooli, mis on ette nähtud liikumiseks puudega isikule (LS)
- 3.60 – jalgrada (footpath) – vabalt maastikul kulgev rada, mis ei oma katet ja mida võivad kasutada kõik kergliiklejad, kui liikluskorraldusega ei ole ette nähtud teisiti
- 3.61 – jalgratta- ja jalgtee (cycle- and footway) – jalgrattaga, tasakaaluliikuri ja jalakäija liiklemiseks ettenähtud eraldi tee või teeosa, mis on asjakohaste
liiklusmärkidega tähistatud. Sõiduteega teede ristmikul on jalgratta- ja jalgtee tee osa (LS) - 3.62 – jalgrattarada (cycle lane, bike lane) – jalgratta, pisimopeedi või mopeediga liiklemiseks ettenähtud ja teekattemärgisega tähistatud pikisuunaline sõiduteeosa (LS)
- 3.63 – jalgrattatee (cycle track, bikeway) – jalgratta, tasakaaluliikuri, pisimopeedi või mopeediga liiklemiseks ettenähtud sõiduteest ehituslikult eraldatud või eraldi asuv teeosa või omaette tee, mis on tähistatud asjakohase liiklusmärgiga. Sõiduteega teede ristmikul on jalgrattatee tee osa (LS)
- 3.77 – kergliiklus (non-motorised traffic) – jalgsi, jalgrattal, tasakaaluliikuril, pisimopeedil ja ratsa liiklemise üldnimetus;
- 3.78 – kergliiklustee (road for non-motorised traffic) – kõigi jalgsi, jalgrattal, tasakaaluliikuril, pisimopeedil ja ratsa liiklemise tarbeks kavandatud teede ja radade ühisnimetus, erinevad kergliiklejad võivad kasutada ainult neid kergliiklusteid, mis on sätestatud liiklusseaduses
- 3.99 – kõnnitee (footway) – jalakäija ja tasakaaluliikuriga liiklemiseks ettenähtud ja äärekiviga või muul viisil sõiduteest või jalgrattateest eraldatud teeosa, mis võib olla tähistatud asjakohaste liiklusmärkide või teekattemärgistega (LS)
Sai selgeks? Meenub vaid “bez pol litra …”. Mistõttu, teedeinsenerina ei peaks üldse LS definitsiooni vaatama sest see rikub nii mõnegi mõtte. Et kas jalakäija, jalgrattur ja pisimopeed ka kergliiklejad on. Ratsanik õnneks eelistab üldse pinnasteed.
Täna on päevakorral erinevad elektrilised abivahendid (kuigi, näiteks pisimopeedi puhul pole vahet kas asja lükkab edasi elektri- või bensiinimolekul). Üks lihtne vahetegemine on kiirusega seotud (vt: LS). Teine elektrilise abi ulatusega – kas paigalt liikumiseks on vaja seadet lükata või vändata, samuti, kas kiiruse suurendamiseks on vajalik täiendav lükkamine või väntamine ja elektriabi piirdub saavutatu hoidmisega? Abivahendid mille puhul nii kohaltliikumiseks kui kiirendamiseks piisab “gaasipedaali” vajutamisest või käepideme pööramisest, ei peaks kuuluma kergliikuri kategooriasse.
Olulised on kolm parameetrit. Kiirus, võimsus ja mass. Ratta suurus (diameeter) ei ole kategoriseerimises oluline, kuid vajab ohutuse aspektist siiski käsitlemist.
TTJA ja registrid. Kui üle 25 km/h liikumiseks võimelised abivahendid ei tohiks kusagil liigelda, siis ei tohiks neid vahendeid ka legaalselt müüa. Vähemalt ilma selge hoiatuseta, et sõiduvahendi kasutamine avalikel teedel on keelatud. Ehk siis vajaksid kõik kõnealused abivahendid registreerimist ning „looganumbri“ puudumisel võiks juba sõiduvahendi avalikult teelt koristada. Ka jalgratastel on ju registreerimiskohustus olnud, nii esimeses EW’s kui ka nõuka-aegu. Mopeedidega peaks registreerimine korras olema, ehk ka pisimopeedidega?
Teedest, kus võivad liikuda väikserattalised.
Otsusel, et kergliikleja võib kasutada jalakäijaga sama teepinda, on vähemalt kaks aspekti, üks seondub jalakäijate (ehk kaasliiklejate) ohutusega, mis tuleneb kiiruste vahest. Ja teine, tee pinna omadustega. (Eba)tasasus, haardetegur (ehk näiteks, lahtine liiv asfaldil) ning mitmesugused üleminekud, kas äärekividest või tõstetud pindadega (künnistega) seonduvalt. Ei soovitud „progressi“ vastu võidelda, siis tuleb leppida tagajärgedega.
Jalgratturitele ei ole alati tingimata vaja asfaltkatet. Erinevates riikides on levinud ka kruusast või killustikust (sõelmetest) kattega jalgrattateed ja -rajad. Ka Soomes kasutatakse laialdaselt tardkivikillustiku sõelmeid (0/8, “kivituhk”). Paekillustik üheselt nii hea pole, märjaga kipub määrima. Kuid sõelmesegud tard- ja paekillustikuga on mõeldavad. Täna soovitakse valdavalt siiski asfalti.
Sõiduteel on ka jalgratastega probleem. sest sõiduraja servad, teepeenrad või ohutusribad sõiduraja ja äärekivi vahel ei ole tihti üldse tasased, halvemal juhul on seal restkaevud. Seega, kui kergliikleja on sõiduteel, liigub ta siiski suhtkoht tavasõiduki parema ratta jäljes. Tundub, et samas olukorras väikserattaline vahend on ohtlik nii endale kui teistele.
Tee(katte) omadused. Avalikele teedele on seisundinõuded sätestatud määruses 92, kergliikluse osa lisas 10. Nii tasasust kui haardetegurit on võimalik mõõta, sätestada määruses avalikele teedele konkreetsed tasemed, mida tagada tuleks. Seni ei ole seda vajalikuks peetud, kuid juhul, kui need väikserattalised abivahendid on tulnud selleks et jääda, oleks mõistlik ka teekatte kvaliteedi nõuded sellele vastavaks kujundada. Tasasuse mõõtmiseks on sobilik seade olemas (Gapman, isegi Eesti toode), haardeteguri jaoks vähemalt Eestis veel mitte. Nõudeid pole, siis ei osteta (ehk ka ei konstrueerita) mõõteseadmeid. Mõõdaks, kuid nõuetele vastavusse viimine ka maksab. Teeomanik nõuaks sel juhul karmimate nõuete täitmiseks ka rohkem raha. Kes maksab? Kui eelarve pingeline, siis loomulikult ei kehtestata ka kvaliteedinõudeid sest nende täitmine maksab. Kandevõimega on asi veidi lihtsam – tuleb täpsustada kergliiklusalade hooldustehnika nõuded ja kasutada vaid kergemat tehnikat, sest liiklejate koormus ei ole nii suur et sellepärast konstruktsioone üledimensioneerida.
Ka jalg- ja jalgrattateede seisundinõuded on olulised, ning omanik vastutab ohutuse eest. Varahaldus peab käsitlema kõiki teid. Inspekteerimine, seisukorra hindamine, tööde planeerimine.
Liiklusreeglid. Põhimõtteliselt võime ju aktsepteerida, et jalakäija teadmised liikluseeskirjadest on piiratud. Paraku ka juhtidel. Liiklusseadust on muudetud viimase viie aasta jooksul 23 korda. Siis pole ime, et ka need kes peaksid seaduse täitmist kontrollima, ka kõigega kursis ei pruugi olla.
Iga jalakäijast kiirem liikleja peaks seadust paremini tundma kui jalutaja, sest kiirusega tõusevad ohud. Nii endale kui teistele. Koolides peaks toimima ka liikluskasvatus, kahjuks sisu sõltub paljuski aktivistidest. TrAm on teinud õppematerjalid kättesaadavaks ning on võimalik ka tasuta kursusi korraldada.
Võib mõista, et kui otsustati tõuksid lubada kõnniteele, arvati et tõuksikasutaja, kes liikluseeskirjadest midagi ei tea, on oht eelkõige iseendale. Paraku, kiirem abivahend kõnniteel on oht jalakäijale. Ning selline otsus eeldaks, et kiiremad ehk tõuksikasutajad on vastava koolituse saanud. Nii liikluseeskirjade kui sõiduoskuste osas. Kahjuks ei saa siin vanusepiire tõmmata sest kuigi lapsi püüame eriti kaitsta, siis oluline osa juhtumitest on ka täisealiste sektoris. Nii uljus (hulljulgus) kui joove.
Kui lõviosa kergliiklejatega seotud tervisekahjudest on ühesõidukijuhtumid, saab järeldada et põhiosa probleemist seondub teede ja kiirusega. Teede (mitte)vastavusega väikserattaliste abivahendite eripäraga. Mida teha? Teed korda? Kiirused alla? Elektriliste abivahendite kasutust piirata või koguni keelata? Või siis, silmad kinni pigistada ja loota, et Darwini reeglid probleemi ise päevakorrast maha võtavad?