Vesi. Vee ärajuhtimine, kogused

Vee ärajuhtimisel on (vähemalt) kaks eesmärki – katte pinnalt liiklusohutuse huvides (paksem veekiht katte pinnal tekitab akvaplaani efekti ehk sõiduk kaotab juhitavuse), teekonstruktsioonist (töökihist) konstruktsiooni töövõime säilitamise huvides.
Üks oluline aspekt, mis on eriti tähtis linnades, kus kasutatakse sademeveekanalisatsiooni, on arvutuslik valingvihma intensiivsus. On selgunud, et tegelikult on veekogused suuremad kui arvutuslik ning tulemusena tagab normide järgimine regulaarsed uputused. Lahendus – selge, et normi tuleb kohendada kuid samas ei suuda me kogu torustiku läbilaskevõimet tõsta piisavaks et uputust ei tuleks. Järelikult tuleb leida lahendusi, kuhu saab vee ajutiselt juhtida (haljasalad, lodud aga ka maa-alused mahutid), misjärel torustikud rahulikus olukorras vee lõpuks välja viivad. Pahatihti esineb ka olukordi, kus veesurve torustikes tõstab kaevukaaned ja tulemuseks saame Minesweeperi laadse mängu, kus panused on oluliselt suuremad kui pisipehme meelelahutuses.

Teekonstruktsiooni osas peaks rõhuma kahele aspektile.
Esiteks, tee pinnalt minemajuhitav vesi ei tohi kaasa võtta muldkeha nõlva. Seda eriti ehitusfaasis kui nõlva kaitsev taimestik ei ole korralikult juurdunud, aga ka hiljem – siit tuleb ka põhjus, miks lisaks keskkonnakaitsekaalutlustele ei tohiks nõlva taimestikku mürgitada – see tühistab taimestiku erosioonitõrjefunktsiooni. Projekteerides tuleb modelleerida veekogused, erilist tähelepanu pöörata nii sillasammaste lähialale (sillalt tulev vesi mida otse üle serva ei saa suunata) ja viraažidele, kus vett koguv pind on kahekordne – seejuures kõige riskantsemaks on olukord, kus viraažil on äärekividega eraldusriba ning riba lõppedes (äärekividega osa asendub markeeringuga) lisandub teiselt suunalt kogunenud ja äärekivi taga kogutud veekogus ühes ristlõikes.
Teiseks, kraavide kõrgveetase peab olema teekonstruktsiooni vett juhtiva kihi (nimetame seda siis dreenkihiks, kuid ei arvesta selle materjalides liivaga) alaservast vähemalt 20 cm allpool, et vältida olukorda kus vett juhtiv ehk dreenkiht imab vett kraavist konstruktsiooni.

Kavandades sõiduteed (tänavat) ja kergliiklusteed, olukorras kus viimasega ristuvad mahasõidud kruntidele, on mõistlik mahasõitude osa lahendada tõstetud ülepääsudena nii, et kergliikluse jaoks kõrgused ei muutu, sel on lisaefekt ka näiteks vee osas, takistades sõiduteelt koguneva vee voolamist krundile kus tulemuseks võib uputus tekkida. Kahtlemata tuleb sellise mahasõidu vertikaali kujundamisel arvestada tingimusega, et mahasõidu kasutaja ei jääks “kõhu peale” kinni.

Kui seni on loodetud, et vee saame teekonstruktsioonist välja viia liivast dreenkihiga, siis see lootus ei ole täitunud – dreenkihi rollis on purustatud pindadega kivimaterjal ehk maakeeli killustik. Nüüd suudame veejuhtivust mõõta ka horisontaalselt – TTÜ laboris on briti permeameetri eeskujul ehitatud oma seade. Ning tulemused – killustiku veejuhtivus (nimetame seda siiski nii, sest filtratsiooni mõiste seondub mulle vähemalt kohvifiltriga mille kvaliteeti ma ei mõõdaks kohvi kogusega vaid sellega, et kohvipaks vedelikust eraldatakse) on kaks suurusjärku parem – kui hea liiv peaks vett juhtima 2 m/ööp, siis killustikul on need numbrid üle 200 m/ööp.

• This topic was modified 3 years, 1 month tagasi by Ain.
• This topic was modified 3 years, 1 month tagasi by Ain.
• This topic was modified 3 years, 1 month tagasi by Ain.
• This topic was modified 3 years, 1 month tagasi by Ain.