Künnised

Künnisena võime käsitleda nii puhtalt liikluse rahustamiseks mõeldud künniseid kui ka ühildatud funktsiooniga ülekäigurada või tõstetud ristmikulahendust.
Monteeritavad künnised ei ole liikluse rahustamise meetmed, neid tohiks kasutada, vähemalt künnise tootekirjelduse järgi, vaid parkla või õueala eraldamiseks sõiduteest ehk tänavast.
Igasuguse künnise kasutamise peaks välistama savikad aluspinnased – mööda sellist aluspinnast liigub künnise ületaja tekitatav vibratsioonilaine lähimate hoonete vundamentideni ning võib põhjustada pragusid vundamentides ja hoone kandekonstruktsioonides.

Põhimõtteliselt ei tohiks künnist kasutada tavakiiruse alas – linnatänavate standardis EVS 843:2016 kirjeldatud lahendused on mõeldud kiirusele 20-30 km/h ja kui neid on kasutatud ka 50-alas, on tegemist põhimõtteliste eksitustega. Täna on sellised eksitused ehitatud Valdeku tänavale Tallinnas (Männiku ja Vabaduse vahel) ja ka värskelt Raja tänavale.

Õnneks on Maanteeameti kodulehel olemas tüüplahenduste joonised ning rampide pikkused arvestavad liikumiskiirusega – kui 30-alas piisab üldjuhul 1:10 kaldest ja 10 cm künnise kõrguse juures meetrisest rambist, siis suuremal kiirusel peaks rambi pikkus olema 2 meetrit (vastavalt poole laugem kalle). Miks see oluline on? Igal sõidukil on kliirens – kere madalam punkt, mida arvestatakse kui koormuseks on vaid juht ja 50 kg pagasit (sõiduautol). Kui sõidukil on ka reisijad, on tegelik kliirens selgelt väiksem. Lisaks, enne künnist pidurdades vajub sõiduki nina maadligi, künniselt lahkudes kiirendades tagaots. Seega on väga tõenäoline, et isegi tavasõiduk (me ei räägi tehase sportlikust modifikatsioonist ega üldsegi tuunitud detailidest) ei suuda lubatud kiirusel liikudes vältida põhjakontakti. Sel juhul saadud kahjustuste osas peaks vastutus olema tee omanikul.

Hea oleks künniselt lahkuv ramp teha poole laugem saabuva rambiga võrreldes, kuid seda saab kindlasti teha siis, kui suunad on lahutatud enamaga, kui pelgalt kattemarkeering.

Meie nõuetes on kirjeldatud näiteks ülekäiguraja laiuseks neli meetrit – lisades kaks rampi on siis miinimum 6 meetrit. Paraku on paljude busside teljevahe ka 6 meetrit või enam, seega on tõenäoline, et 10 cm künnis jääb bussile kõhu alla kinni. Eriti ohtlik on künnis liigendbussidele. Siit tulenevalt on näiteks inglise normides fikseeritud künnise kõrgus soovituslikult 75 mm (mitte 100 mm) ja künnise pikkus vähemalt 6 meetrit millele lisanduvad rambid. Rambi kalle võiks olla 1:15 või 1:20 – see on tagasihoidlik kompromiss ja kuigi sellist rampi on võimalik ületada veidi suuremal kiirusel, on madalam künnis pikema alaga vajalik et vältida kahjustusi legaalse tänavasõiduki liiklemisel legaalse kiirusega.

Busside ja ka muu raskeliikluse jaoks kasutatakse padjakujulist künnist – seda on raske ühildada ülekäiguraja või tõstetud ristmikuga, kuid rahustava funktsiooniga toimiks see just sõiduautodele, sest raskeliikluse rataste vahe on suurem ning kui “padi” on dimensioneeritud raskesõiduki rattavahe järgi nii et raskesõiduk kulgeb pidevalt tasasel teeosal, siis sõiduauto kitsama rattavahega peab kindlasti künnisepadja ületama ja selleks kiiruse alla võtma.

• This topic was modified 2 years, 10 months tagasi by Ain.
• This topic was modified 2 years, 10 months tagasi by Ain.