Filtratsioon või veejuhtivus. Pean terminoloogiliselt paremaks veejuhtivust, filtratsiooni mõiste seondub pigem kohvifiltriga ja selle kvaliteeti näitab mitte kohvi läbilaskmise kiirus vaid kvaliteet, ehk võimalikult väike hulk kohvipuru (tahkeid osiseid) mis gurmaani tassi jõuab.
Tänases normitekstis jookseb korduvalt läbi mõiste “filtratsioon” koos viitega EVS 901-20 standardile.
See tuleks läbivalt likvideerida, teemaga on algust tehtud Tallinna tüüpkatendites, põhimõtteliselt peaks jääma sisse nõue et konstruktsiooni ülemine meeter on külmakindlatest materjalidest ning külmakindlaks loetakse kivimaterjalid juhul, kui peenosise (alla 0,063 mm) protsent on kuni 7. Võiks ka täpsemaks minna, Soome normis viidatakse, et teatud tingimustel on külmakindlad ka kuni 15% kui 0,02 on alla 3%. Rootsi norm loeb tingimusteta kuni 15% peenosisega materjali külmakindlaks.
Korrigeerimist vajab ka määrus 101 (kvaliteedinõuded) just sama klausli osas.
Ning kui juba veest juttu, siis intensiivse valingvihma tasemed on normatiivsest kaugele ette läinud. Kas nii peabki, et 30 korda aastas võib uputada 30ndal tippkorral peab süsteem kuidagimoodi toime tulema ja 200ndal tipul peaks normaalne olema?
