Go to Top

Teedeinseneride ühendusest

Olemas on Eesti Ehitusinseneride Liit  EEL (www.ehitusinsener.ee) mis ühendab 513 üksikliiget ja ka neli kollektiivliiget ühingute või seltside vormis: EKVÜ (kütte- ja ventilatsiooniinsenerid, www.ekvy.ee), EGÜ (geotehnikainsenerid – 57 liiget, www.geotehnikauhing.ee), EVKIS (veevarustuse ja kanalisatsiooni insenerid – 68 liiget, www.evkis.ee) ning EVL (veeinsenerid – 6 liiget, www.veeinsener.ee). EEL on Eesti Inseneride Liidu (EIL) liige ning aastast 1997 ka Euroopa Ehitusinseneride Liitude Ühenduses (ECCE). Nimetatud kollektiivliigete liikmed ei ole automaatselt ehitusinseneride liidu liikmed. Teedeinseneridel puudub täna oma katusorganisatsioon ning seetõttu on terve rida teedeinsenere otseselt EEL üksikliikmed.

Täna tegeleb teedevaldkonnaga Eesti Asfaldiliit (tegevjuht Märt Puust, juhatuse esimees Sven Pertens) ning Asfaldiliidu poolt ellu kutsutud ühendus Teedeklaster. Mõlemal juhul on tegemist ettevõtete ühendusega ehkki Asfaldiliidul on 40 liikmesfirma kõrval ka 15 üksikliiget (valdavalt pensionärid). Kuigi Asfaldiliit teeb tänuväärset tööd, on siiski probleemiks asjaolu, et liit esindab ettevõtteid, mitte üksikisikutest valdkonna asjatundjaid – seetõttu on vähemalt läbirääkimiste partneril kahtlused ühenduse kallutatuses tehniliste, erialaste küsimuste asemel firmade ärihuvide suunas.

Teedeinseneride põhiliseks partneriks on Maanteeamet, kuid järjest enam ka kohalikud omavalitsused. Normatiivbaasi eest vastutab Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium (www.mkm.ee) ning olulisemad juhised on kättesaadaval kas Riigi Teatajast (www.riigiteataja.ee) või Maanteeameti (www.mnt.ee) kodulehelt. Seega on riigiteede valdkond suhteliselt hästi kaetud. Probleemsem on lugu kohalike omavalitsuste teedega ja nendega seonduva regulatsiooniga, selles osas on olemas vaid üldised standardid, needki ei kehti automaatselt. Iga kohalik omavalitsus on midagi omaette leiutanud. Eesti Kommunaalmajanduse Ühing (ühendab 20 organisatsiooni ja 95 üksikliiget, www.eku.ee) püüab küll mõnevõrra tegeleda koolitusega, kuid juhendmaterjalide ja normatiivbaasi ühtlustamisega ka nemad ei tegele. Erateede osas aga on täielik anarhia – omanikul on kohustused ainult liiklusohutuse tagamiseks ning õigused oma maadel korraldada asju omal äranägemisel, mis tähendab ka üheselt, et teedealased normdokumendid erateedele ei laiene.

2016 aastasse oli MKM planeerinud teede projekteerimisnormide uusversiooni koostamise, mis peaks ühendama senise maanteenormi ja linnatänavate standardi valdkonnad üheks, avalikult kättesaadavaks ja kohustuslikuks dokumendiks (täna on standardid tasulised ning nende kasutamine ei ole otseselt kohustuslik). Ka selleks tööks on vajalikud tegijad ja partnerid. 2017 aprillikuuks ei ole paraku selles suunas täheldatud veel mingit progressi.

EEL tegeleb seltsingulepingu alusel koostöös Eesti Asfaldiliidu ja Maanteeametiga teedeinseneridele kutsete väljastamisega (teedeinseneride kutsekomisjonis on 15 liiget). Teedevaldkonnas kasutatakse kolme järku kutseid – teedeinsener tase 6, diplomeeritud teedeinsener tase 7 ja volitatud teedeinsener tase 8. Nii on esimesel kahel tasemel tegemist esmatasandi kutsega mis ei aegu ja mis antakse vastava kõrgkooli lõpetamisel (Tehnikakõrgkooli bakalaureusetase vastab 6 ja Tehnikaülikooli magistritase 7 tasemele) ja mille puhul ei ole täpsustatud ametiala (määratletud on vaid allerialana sillaehitus, teedeehitus ja raudteeehitus), esmakutse ei anna iseseisva töö õigust. Praktilise kogemuse ja täiendkoolituse läbimisel on võimalik taotleda viieaastase kehtivusega kutset, mille puhul määratletakse täpsemalt lisaks allerialale ka ametiala. Diplomeeritud inseneril ja volitatud inseneril on iseseisva tegutsemise õigused, diplomeeritud inseneril mõnevõrra piiritletumalt (teatud ametialadel ja ka komplitseeritud objektide puhul eeldatakse volitatud inseneri staatust). Miks meil on üldse kutseid vaja? Seniste teehoiutööde tegevuslubade aeg on ümber, viimati väljastati neid pädevustunnistuste sildi all ja teeseaduse jõustumise järel (01.07.2015) neidki uusi ei anta ega vanu ei pikendata. Aladel, kus ehitusseadustikuga lisanõudeid ei kehtestata, kehtivad seni väljastatud tunnistused tunnistusel näidatud kehtivusaja lõpuni. Aladel, kus on esitatud lisanõuded, on üleminekuajana kehtivus pikendatud 2018 30. juunini (3 aastat). Kokku kehtis seisuga 01.07.2015 veidi alla 400 pädevustunnistust või tegevusluba ning hiljemalt eeltoodud kolmeaastase perioodi lõpuks tuleb inseneridel otsustada, samas valdkonnas iseseisva tegevuse jätkamiseks on tarvilik insenerikutse ja selle taotlemisel peab olema ette näidata nii erialane tegutsemiskogemus kui täiendkoolituse punktid viimase viie aasta seest.

Miks võiks meil ikkagi see ühendus olla?

Pakun, et kõige olulisem on infolevi ja kaasarääkimise võimalus oma valdkonna kõikvõimalike regulatsioonide ja juhendmaterjalide koostamisel. Kuigi Maanteeamet on teinud tänuväärset tööd juhendmaterjalide süstematiseerimisel, on sellegipoolest vaja ülal hoida kõigi valdkonda käsitlevate juhendmaterjalide linkide süsteem – seoses ehitusseadustiku vastuvõtmisega on paljud lingid vananenud ja kahjuks ei ole ka Riigi Teataja selles osas perfektne (sama valdkonna eelneva ja järgneva dokumendi otsing ei toimi üle ehitusseadustiku kehtivuspiiri, st uuemast ei jõua varasemani ja vastupidi). Lisaks on äärmiselt oluline, et kõigist valdkonda käsitlevatest muudatustest ja uuendustest nii määrustes kui juhendites oleks muudatuste logi – mis võimaldaks kiirelt selgeks saada, kus, mis, millal ja kuidas muutus.

Teiseks, tunnen vajadust inseneride omavahelise virtuaalse suhtluskeskkonna järgi – kus oleks võimalik kolleegidelt abi küsida.

Ning kolmandaks, on vaja silm peal hoida uuendustel lähinaabrite juures ja ka kaugemal. Uued tehnoloogiad, materjalid ja meetodid vajavad uurimist ja tutvustamist. Täna pole see otseselt kellegi kapsamaa. Meil ei ole palju uurivaid insenere, kuid nii neile kui ka elukogenud praktikutele tuleks anda võimalus teadasaadut laiemale ringile avada – seda nii koolituskursuste raames (mis ka vajalikud omavahelised kokkusaamised ja koolituspunktide allikas) kui ka võrgupõhiste infomaterjalide koostamise-levitamise kaudu. Igal aastal lõpetab meie kõrgkoole mitukümmend teedeinseneri – paljud neist teevad oma lõputöös ka midagi uuenduslikku, uurivat ning ka need tulemused võiks olla jagatavad (TKTK tööd ehk on, TTÜ poolelt on hetkel seisukoht, et avalik on vaid töö kokkuvõte). Samas saaks nendest õppida ka üliõpilased – sest kõike kohustuslik õppekava ei sisalda.

Ja lõpuks, ei oleks paha kui vaidluste korral oleks olemas miski autoriteetne konsiilium, kes otsustaks olukorras, kus juriidikast jääb väheks. Üksiku eksperdi arvamus kujuneb ikka subjektiivseks – kuitahes hea see üksik ekspert ka poleks.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *